44-aastane Vahur: loodan, et saan ka lastelastele öelda, et vanaisa käib taipoksi trennis

Vahur Õismaa. Foto: Erakogu

Portaali GoodNews peatoimetaja Monika Kuzmina vestles Kevin Renno taipoksitrennis nüüd juba kolmandat aastat käiva 44-aastase Vahur Õismaaga ja sellest sündis intervjuu, mis paneb mehiste võitlejate vastu veelgi sügavamat austust tundma ning nentima: «Eestimaa, su mehemeel, ei ole kadund veel!»

Vahur, hakkasite suhteliselt mõnusas eas taipoksiga tegelema. Kuidas see juhtus?

Ma olen varemgi erinevate spordialadega tegelenud. Taipoksi avastasin 2014. aasta talvel, kui hakkasin otsima juurde uusi sportimisvõimalusi. See juhtus pärast seda, kui käisin vereanalüüse andmas ja kõik mu verenäidud tunnistati hulluks. Midagi tuli ette võtta ja ma mõtlesin, et tuleks teha midagi uut ning huvitavat. Internetist leidsin Kevin Renno taipoksitrenni. Esimesed korrad käisin Saku Taipoksi Klubis, Saku gümnaasiumis, kus Kevin Renno tegi tundi. Kuigi alguses oli raske, hakkas meeldima ja jäingi käima, kolmas aasta juba jookseb.

Kui sageli te trenni teete?

Alguses oli see nii raske, mõtlesin, et kui peaks kaks korda nädalas vastu, nüüd püüan kolm korda nädalas käia. Esimese kahe kuuga kaotasin 8 kilogrammi, pärast seda hakkas sellega visamalt minema. Kokku olen kaotanud 15 kilogrammi, kui trenni läksin, olin 132, nüüd kuskil 116-117 kilogrammi raske.

Mida on taipoks teie elus muutnud, nii füüsiliselt kui vaimselt?

Ennekõike füüsiliselt - vereanalüüsid olid täiesti käest ära, veresuhkur, hemoglobiin, vererõhk, kõik olid üleval, kõik, mis võimalik, oli nihu. Nende aastatega on kõik taas normis. Varem jõudsin vaevalt 500 meetrit joosta, siis oli hing kinni, nüüd aga jooksen 5 kilomeetrit vabalt. Esimesel nädalal andis Kevin mulle hüppenööri pihku, vaatasin seda nagu imeasja, kuna viimati hüppasin 25-30 aastat tagasi. Proovisin ja esimesel korral suutsin 6-7 korda hüpata, nüüd aga 2-3 minutit ja rohkemgi, kui vaja. Sellised on muutused.

Teil silmad lausa säravad - kas julgete ka teistele soovitada, sest 40-ndates alustada pole just tavapärane?

See ei ole ka kerge, kui lähed trenni noorte poistega, kes sobivad sulle poegadeks ja üritad kõigest hingest kaasa teha, see on väga raske. Trennis ütlesid minusugused kaalukad ja kõhuga mehed, et pea vastu kasvõi paar kuud, kui ära harjud, hakkadki käima. Noorte poistega alguses võidu teha on väga raske!

Millal see esimene raskus üle läks?

Kaks-kolm kuud läkski, algul lausa virvendas silme ees. Mõtlesin, et ei tohi isegi perearsti juurde rääkima minna, ta ütleb kohe, et võta hoogu maha. Aga tahtmine oli suur, eriti mõjutas see vaimset poolt, sest pärast trenni oli nagu totaalne ajupesu läbi tehtud, olin unustanud kõik tööasjad, sest trenni ajal ei saa muule mõelda, annad endast kõik ja see loputab su täielikult läbi, nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Kas Kevin on eeskuju, kuidas ta selle teis käivitas?

Poks on mind varemgi huvitanud, käisin tavalises poksitrennis, aga see tundus kuiv ja igav. Mis Kevin Renno trennide ja klubi juures meeldib, on see, et seal on erinevad treenerid. Olen selle aja jooksul seitsme erineva treeneriga treeninud, mis tähendab, et on huvitav, igalühel on omad tehnikad, soojendus ja trenn ise on erinevad, see paelub.

Kaua te kavatsete taipoksiga tegeleda?

Ma loodan, et saan ka lastelastele öelda, et vanaisa käib taipoksi trennis.