Naine.postimees.ee küsis lugejatelt, kas ja kuidas nad on heategevusega tegelenud ja milliseid valdkondi tuleks enim toetada. Lisaks tekkis läbi mitmete vastuste ka arutelu, mida heategu üldse tähendab.
Lugeja: iga inimene peaks elama põhimõttel «üks heategu päevas»
16. november 2010, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heategevus on lai mõiste ja see võiks tähendada inimlikult elamist, leidis Helen. «Kellel abi on vaja, siis aitan, ja kui ise ei saa, siis ehk tean kedagi, kes saab või teab, kuidas,» kirjutas ta. Linda jällegi kirjutas, et ka kõige väiksem tegu võib olla suure tähendusega, olgu selleks või istekoha pakkumine bussis.
Ka Katit pani meie üleskutse mõtlema, et kui palju üldse tehakse head ja kas see on teadlik või kinni kasvatuses. Kadri pakkus välja, et iga inimene peaks elama põhimõttel «üks heategu päevas». See ei tähendaks ilmtingimata materiaalset toetamist, vaid teiste märkamist ja vajadusel abistamist.
Heategevus ei pea olema alati materiaalne
Merike arutles sõna heategevus üle ja kirjutas, et talle meeldib sõna «heategu» rohkem. Kui heategevus on tema hinnangul rohkem seotud materiaalsega, siis heategude tegemiseks ei ole alati vaja prisket rahakotti.
«Heategu – see on sõna, mis kajastab minu jaoks pühamat väärtust. Heategusid tehtakse südamega.» Samas leidis ta, et heategevuse alla käib ka vabatahtlik tegevus.
«Arvan, et kui midagi vabast tahtest teha, siis eesmärgini jõudmine tuleb paremini välja. Inimesed ei mõtle rahale ja materiaalsetele asjadele, kasule, mis nad mingi tegevuse läbi võiksid saada,» arutles ta edasi.
Vabatahtlikuna abistamist märkisid ka mitmed teised lugejad ära, olgu selleks supiköögis abis käimine või rongis reisisaatjana tasuta töö. Mõned lugejaist on sedavõrd hakkajad, et ka ise väiksemaid või suuremaid kampaaniaid algatanud.
«Tõelist heategevust tegev inimene ei mõtle endale ega millegi saamise peale, vaid lihtsalt teeb teistele head, ilma et tahaks midagi vastu saada peale naeratuse või «aitäh» sõna. Heategevust tehakse minu meelest eelkõige südamega mitte mõistusega,» kirjutas Olga.
Toetama peaks neid, kes ise enda eest seista ei suuda
Selles oldi valdavalt ühel nõul, et toetama peaks ennekõike neid, kes ei suuda ise enda eest seista – lapsi ja loomi, aga ka puuetega inimesi. Samas ei jäetud kahe silma vahele ka väikese sissetulekuga peresid, töötuid ja kodutuid.
Raha andmise osas tänaval oldi rohkem seda meelt, et pigem minnakse abipalujaga koos kauplusse ja ostetakse vajalik üheskoos, et raha õigesse kohta läheks. Seejuures täheldas üks meie lugejaist mõningase imestusega, et kodutut rõõmustas väga maiustuse ostmine.
Vastustest nähtus, et erinevad kampaaniad ei jää märkamata ja võimalust mööda võetakse neist üldjuhul osa, olgu tegemist Jõulutunneli, heategevuskontsertide, annetuskastidega või muu taolisega.
Lisaks aga räägiti lahti ka muid toetamisviise, levinumaks ise riiete, jalanõude ja mänguasjade annetamine, aga ka raamatute ja maiustuste viimine lastele.
Mõnigi lugeja kirjutas, kuidas ise on endale koera-kassi varjupaigast võtnud või kodutute loomade eest hoolt kandnud. Heategevuse alla loeti ka doonorlus või seegi, kui osta tooteid, mis on näiteks puuetega inimeste tehtud.
Abivajaja leidmine võib olla raske
Lilian pööras aga oma kommentaaris tähelepanu ka sellele, et sageli on tõelist abivajajat raske üles leida. Seetõttu on ta ise püüdnud neid otsida, küsides kontakte erinevatest kohtadest, nagu perekeskused, raseduskriisikeskused ja linnaosavalitsus, et siis vastavalt nõuannetele pakid koostada ja kohale viia.
Lisaks pööras ta tähelepanu noortele emadele, kel puudub mehe või pere toetus, olles väikese lapsega üksi.
Kati arvas, et võiks olla eraldi kontrollitud ja asjakohane portaal või foorum, mis annaks ülevaate neist, kes vajavad abi. «Mulle meeldiks rohkem abiks olla. Võiksin vabalt oma jõu ja nõuga toetada tegemisi, millesse ma usun,» kirjutas ta.
Naine.postimees.ee tänab kõiki vastajaid ja tunneb head meelt, et nii paljud peavad heategusid ja heategevust oluliseks. Soovime kõigile südamega mõtlemist, endast väetimate märkamist ning vastavalt võimalusele abistamist!
Filmi «Kõrbelill» saavad kaaslasega vaatama minna:
Kristiina Treter
Grete Vilba
Linda Sutt
Kadri Tarkin
Merike
Lilian Kaseväli
Kati Talvik
Helen Siider
Olga Pihlako
Kaidi Ramman
Raamatu «Kõrbelill» võitis Olga Pihlako.
Vautšerid koos kaaslasega kino külastamiseks saavad võitjad kätte Postimehe tellimiskeskusest alates 17. novembrist aadressil Maakri 23a, tööpäevadel 9-18 dokumendi alusel. Filmikava leiab siit. Võtame võitjatega ka ühendust!