Greatist kirjutab, et nii söögiisu suurenemise kui vähenemise taga on ühtaegu psühholoogilised ja füsioloogilised põhjused.
Kõige suurem vahe nende kahe vastuolulise reaktsiooni vahel tuleneb lihtsast eristusest: kas tegu on äkilise ja tugeva stressiga või on see pigem krooniline nähtus?
Meie esivanemad pidid tihti langetama otsuseid väga kiiresti ja sellest sõltus nende elu. Kas võidelda või põgeneda on valik, millega peame silmitsi seisma ka tänapäeva moodsas maailmas, kui selle kutsub esile mõni muu väga suurt ärevust tekitav olukord. Mõtle või hullumeelsele linnaliiklusele, kus võib end peast halliks ehmatada.
Sellistes olukordades toodab keha adrenaliini, mis annab energiat ja aeglustab mitmeid kehaprotsesse, sealhulgas ka seedimist. Kuna toit liigub seedesüsteemis aeglasemalt, ei lähe ka kõht adrenaliinitulva tõttu nii kiiresti tühjaks kui tavaliselt.
Miks ma ei suuda söömist lõpetada?
Kuigi tänapäeva maailmas ei ole nii palju ohte, mis kutsuks esile «võitle või põgene» reaktsiooni, on meil stressiallikaid siiski küll ja veel. Tavastressiga on kokku puutunud suurem osa inimestest - uuringute järgi umbes kolmveerand elanikkonnast. Neist omakorda kolmandik eelistab end lohutada toiduga.
Kui toiduga lohutamine ei toimiks, siis poleks see mingi probleem. Paraku on toiduga saadud leevendustunne väga üürike. Näiteks leiti ühe uuringuga, et šokolaad tõstab tuju ainult kolmeks minutiks. See on ju kõigest hetk!