/nginx/o/2015/09/11/4477031t1hd098.jpg)
Ene Tomingas (33) on pealtnäha tavaline rõõmsameelne ja särav pereema. Kolm last sirguvad mühinal, baarmenist elukaaslase Kristoga on nad koos elanud juba 16 aastat. Kuid kui algab «hooaeg», paneb Ene selga bikiinid ja teda võib näha muskleid näitamas fitnessivõistlustel Eestis ja mujal maailmas. Sealjuures tegi Ene esimese hooaja alles aasta tagasi!
Kui me Enega kohtume, valmistub ta parasjagu elu kolmandaks hooajaks. See tähendab ranget toitumisrežiimi («Praegu ei tohi ma näiteks süsivesikuid üldse tarbida!») ja pidevat treenimist. «Ma ei tea, kuidas ma sellest ära ei tüdine!» teatab Ene silmade särades. «Järelikult pakub kõik see mulle midagi väga ainulaadset... Näed hullult vaeva, aga see tunne, kui oled laval, motiveerib.»
Päris spordikauge pole Ene kunagi olnud. Nooremast peast tegeles ta triatloniga, aga kui Kristoga kokku kolis ja pere loodi, tekkis treeningutesse kümneaastane paus. Otsuse taas treenima hakata tegi Kristo, kes oli varem täiesti spordikauge. «Ühel hetkel käis klikk ära ja hakkasimegi koos trennis käima,» mainib Ene. Kõigepealt treenisid nad Audentese treeneri Jevgeni käe all, kuid too pidi minema sõjaväkke.
Ootamatult võistlema
Siis jäi Ene treenerita, kuniks Kristo arvas, et võiks rääkida Egle Eller-Nabiga, kes on fitnessimaailmas tunnustatud tegija. Kui naised kohtusid ja Egle Enelt küsis, mis on üldse tema plaanid ja eesmärgid, ei tihanud viimane öelda, et pole sellele mõelnudki. Nagu kogemata lipsas üle huulte: «Tahaks hakata võistlemas käima.» Mõeldud, tehtud! «Hakkasime koos treenima ja oleme nüüd nagu sukk ja saabas, teineteiseta ei saa. Võin julgelt öelda, et ta on praeguseks mu parim sõbranna,» kinnitab Ene.
Esimesel hooajal eelmisel sügisel sai Ene oma võistlusklassis Eestis teise koha, Lätis jäi neljandaks. Ta esindas Eestit ka Hispaanias, kus nii hästi küll ei läinud, kuid Ene sõnul sai ta vähemalt kogemuse võrra rikkamaks.
Võistlusperioodil on Ene päev üsna üksluine: hommikul kaks tundi trenni, siis natuke puhkeaega ja lõuna, seejärel õhtune trenn. Söömise jälgimises pole tema kinnitusel midagi keerukat: «Siin pole mingit kunsti, ei ole sellist asja, et issand, ma ei oska toituda,» räägib Ene. Alus on lihtne: palju proteiini! Nii koosnebki Ene toidulaud munast, kodujuustust, rohkest salatist, juurviljadest ja lahjast lihast. Lastele teeb ta muidugi teise söögi, ja magusast loobumine on paras ettevõtmine. «Kui võistlused läbi, võin ma nädal aega ainult süüa,» naerab Ene.
Alustuseks on vaja tahtejõudu
Fitnessiga alustada pole sugugi keeruline, julgustab Ene. «Peab olema tahtejõudu. Kui sul tahtejõudu pole, siis sa ei suuda selle alaga tegeleda. Pole nii lihtne, et teed natuke trenni, siis paned bikiinid selga ja lähed lavale. See nõuab aega, enese pidevat motiveerimist. Aga kõigil on see võimalik, tuleb end ainult natuke tagant sundida!»
Samas hoiatab Ene, et see pole ala, mida võtta ette kaalulangetamise eesmärgil. Esimesel aastal, kui ta hakkas trennis käima, ei muutunud kaalunumber grammivõrragi, küll aga hakkas ajapikku muutuma kehakuju, tekkis uus vorm.
Kuigi fitnessile pühendumine võib võtta täiskohaga töö mõõdud, ütleb Ene, et tänu mehe paindlikule töögraafikule neil kvaliteetajast puudu ei jää. «Õhtuti käime mehega koos trennis, saame tõesti hästi palju koos olla. Ja ta on mu suurim fänn!»
***
Mida arvavad Ene lähedased tema edusammudest?
/nginx/o/2015/09/11/4477039t1h1e18.jpg)
Abikaasa Kristo Tomingas:
«Ma olen väga õnnelik, et Ene on leidnud selle õige spordiala, mis teeb teda õnnelikuks. Käime tõesti ka koos trennis, aga meie treeningkavad on üsna erinevad. Vähemalt saame jõusaalis koos aega veeta.
Elan talle väga kaasa: käin vaatamas nii palju võistlusi kui võimalik ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Ma olen alati öelnud: «Happy wife, happy life» ehk õnnelik naine tähendab õnnelikku elu. Mis saab veel parem olla, kui sinu abikaasa on õnnelik ja rahul!»
**
/nginx/o/2015/09/11/4477041t1h0e5b.jpg)
Sõbranna Egle Eller-Nabi:
«Ene on musternäide: koduperenaisest bikiinifitnessi tippu. Kuna me kaks aastat tagasi alustasime täiesti algusest, on Enel käidud päris pikk teekond. Tal on kolm last ja kolm koera, lisaks pereelule on ta võtnud endale suure sihi. Ma imestan sageli, kuidas ta jõuab! Ma ei ütle, et oleksin üllatunud, aga ta on väga hea eeskuju nendele naistele, kes mõtlevad, et ah, mis mina, mul on töö ja lapsed, vanust ka juba parajalt... Enel pole jäänud midagi tegemata – kui mõni teine vaatab telekat, teeb tema lihtsalt trenni. Ja tegelikult on ta hüpanud natuke ka üle oma varju. Ene on sihikindel, teab, mida tahab, ja see on teda kaugele ka viinud. Mu ümber on hästi toredad naised, keda ma treenin, aga kuna me Enega sisuliselt fitnesstiimi koos lõime, kasvasime kuidagi parimateks sõbrannadeks. Sellist suhet pole mul tõesti kellegi teisega, oleme väga lähedased.
Soovin, et ta oleks edasi samasugune, nagu ta praegu on. Et ta teeks seda, mis talle meeldib, ja teeks seda edasi kirega. Tore on vaadata inimesi, kes leiavad oma elus tasakaalu, ei kaota iseennast ära ja on ka kõigile teistele sada protsenti olemas. Kui sul on endal hea olla, siis see nakatab ka kõiki teisi ja teistel on sinuga hea olla. Ene on minu toetuspunkt ja ma olen täitsa kindel, et see jääbki nii.»
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)