Trofeenaise ülestunnistus: kulutasin umbes 20 000 dollarit kuus

Foto: SCANPIX

Nicole Cohenil polnud aimugi, kui palju tema elu muutub pärast rikka mehega abiellumist. Naine jagas oma lugu portaalis YourTango.

Ma elan kuulsas majas Viiendal Avenüül, mille omanikuks on tuntud miljardär, kel on inetu soeng. Aasta tagasi polnud mul tervisekindlustust ja ma elasin oma vanematega Brooklyni linnaosas. Mis juhtus?

See on tegelikult väga lihtne: ma armusin mehesse, kes on nii vanuse kui ka pangaarve suuruse poolest minust ees. Mõned nimetaksid mind trofeenaiseks. Vahel imestan isegi, kas olen selleks muutunud.

Davidiga tutvudes olin 21aastane värskelt ülikooli lõpetanud neiu, kellele ei avaldanud muljet mehed, kes mulle tavaliselt lähenesid. Kui David ühe meie tuttava juures toimunud peol mulle lähenes ja pakkus, et toob mulle joogi, suhtusin ma temasse ükskõikselt. Mu sõber sosistas mulle kiirelt kõrva, et tegemist on hea saagiga, see mees on kurikuulus südametemurdja. Rääkisin talle tuimalt, kuidas olin käinud seljakotiga Itaalias reisimas. David vastas mulle itaalia keeles.

See mõjus. Ma olin võlutud. Ta pakkus, et viib mu koju ja juhatas mind särava Porscheni. Ma olin eelnevalt väljas käinud meestega, kel olid Porsched, kuid need uhked autod olid tavaliselt rikaste isade soetatud. David viis mu koju ja me istusime tunde minu maja ees autos juttu rääkides.

Alates sellest õhtust olime lahutamatud. Tundus, et see ei oma mingit tähtsust, et olin lühike, kergelt depressiivne sekretär, kes soovis saada kirjanikuks ja tema oli pikk, nägus, 30aastane firmaomanik. Meie erinevused – näiteks üheksa-aastane vanusevahe või asjaolu, et ma teenisin vähem raha kui tema teenija – ajasid meid vaid naerma. Lühikese aja jooksul tutvusime ka teineteise peredega.

«Ta on esimene tüdruk, kellega ma ei pea teesklema, et olen rumal,» tunnistas David oma emale. Minu jaoks tekitas temaga olemine kergendust. Mu eelmised peigmehed olid alati jätnud plaanide tegemise minu hooleks. Iga kord, kui nägin Davidit, üllatas ta mind millegagi: ta oli broneerinud meile laua restoranis, ta viis mind oma mootorrattaga sõitma, ta kaunistas terve toa küünaldega ja pani meie laulu mängima. Me võrdlesime raamatuid, mida lugesime; rääkisime filosoofiast, religioonist ja elust ning olime uhked, et leidsime teineteist.

Veetsime esimesed paar nädalat oma õnnelikus mullis ja alles siis, kui hakkasime uuesti teistega suhtlema, mõistsin, et ma ei sobi üldse tema partneriks.

Enne temaga kohtumist käisin rokk-kontsertidel ja olin pigem endasse tõmbunud vaikne tüdruk. Nüüd, astudes tema kortermaja uhkesse lifti, muutusin ma igavaks nohikuks, kes kahvatus liftis olevate modellide ja näitlejannade kõrval, kel kõigil olid kaunid Chaneli kotid ning viimistletud soengud. Ma muutusin ebakindlaks. Daivid sõprade naised külastasid regulaarselt butiike; minu «disainerrõivad» pärinesid H&Mist.

David tegi mõnikord nalja, et ma näen välja kui hall hiireke. Ma ei pannud seda üldiselt tähele, aga kui ta kohtus mu emaga ja nad mõlemad tegid minu välimuse üle nalja, otsustasin, et on paras aeg oma stiili muuta. Ma hakkasin oma krussis juukseid – mis olid alati mind iseloomustanud – sirgeks tõmbama. Ma pöörasin igal hommikul oma rõivastele rohkem tähelepanu kui enne ja kandsin isegi meiki.

Pole ilmselt tarvis mainidagi, et mu ema oli ülirõõmus, kuna ma leidsin nägusa ja jõuka mehe, kel olid minuga tõsised plaanid. Ema oli eelnevalt kogu aeg muretsenud, et ma olen liiga tark, liiga paks, liiga mässumeelne, et leida meest, kes emale heameelt valmistaks. Kui ma Davidi koju tõin, avaldas see emale tõsiselt muljet. Ta ütles mulle, et sellise mehega tuleks abielluda. Kuigi ma ei tahtnud seda emale tunnistada, mõtlesin samamoodi. Ent ärge saage valesti aru: meil olid omad probleemid. Sageli oli raske mööda vaadata sellest, et meie vahel oli tegelikult nii suur lõhe. Kui minu eesmärgiks oli maksta oma 30 000 dollari suurune õppelaen vähemalt 15 aasta jooksul tagasi, kulutas David selliseid summasid muretult puhkuse peale.

Ma tajusin väga hästi meie vahel olevat rahalist lõhet ja ma ei tahtnud kunagi jätta muljet, et kasutan tema jõukust ära.

Kui ta pakkus, et soetab mulle uue arvuti, keeldusin viisakalt. Kuid meie maailmade vahel olev lõhe sai eriti selgeks siis, kui läksime suusatamise tarbeks pükse ostma. Müüjanna ignoreeris mind, kuid märkas kohe Davidi seljas oleva jope küljes Prada märki ja otsis talle kiirelt püksid, mis sobisid jopega. Nende hinnaks oli 600 dollarit. Ma üritasin temalt küsida, kas ta ikka vajab suusatamiseks nii kalleid pükse, kuid tema oli juba krediitkaardi rahakotist välja tõmmanud. Kui ta oleks vaid teadnud, mille jaoks oleks võinud seda raha kasutada.

Mu ema arvas, et ma käitusin rumalalt. «Kui ta käib rahaga nii heldelt ümber, siis on ta helde ka sinuga,» ütles ema. See oli tõsi. Ometi ei saanud ma üle mõttest, et David ei teadnud, mis tunde tekitab see, kui tahad pangakaardiga millegi eest maksta ja su kaart lükatakse tagasi. Tal polnud aimugi, mis tunne tekib siis, kui sul on elektriarve maksmata ja elekter lülitatakse välja. Kui ma mainisin oma rahamuresid, ei teinud David neist välja. Tundus, et mu perel läheb hästi, ma olin ju lõpetanud maineka ülikooli.

See pani mind teda veidike vihkama, kuid samas ma imetlesin teda. Ma tahtsin elada nii, nagu tema elas. Ta oli õnnelik. Ta nautis oma edu, kuid ta ei tuginenud sellele, et oma enesehinnangut tõsta, nagu paljud teised seda tegid. Me olime koos olnud vaid kaheksa kuud, kui ta rääkis minu vanematega abiellumisest. Mind muutis närviliseks mõte abielust inimesega, kellega olin nii vähe aega koos olnud, kuid samas ma teadsin, et armastan teda. Ma arvasin, et sellest piisab. Ma lasin uhke sõrmuse ootuses omale lausa geelküüned paigaldada.

Paar nädalat hiljem tuli David mu vanemate juurde, ilmselt selleks, et mu kätt paluda. Esimest korda nägin, et ta oli hirmunud ja ebakindel. Ta tunnistas, et pole abiellumiseks valmis. Ma olin vihane ja tundsin piinlikkust. Sel õhtul tirisin geelküüned maha. Mu ema nuttis lausa kuu aega. Mu sõbrannad olid veendunud, et David on gei. Ma langesin sügavasse depressiooni. Me suhtlesime edasi, kuid tundus, et sellest asjast ei saa me kunagi üle.

Aasta hiljem sattusime juhuslikult samasse kohta puhkusele. Mu süda võpatas iga kord, kui me teineteisest möödusime. New Yorgis tagasi olles sain temalt kõne. Me hakkasime uuesti väljas käima, seekord hoidisime asja saladuses. Enne peredele ja sõpradele rääkimist tahtsime oma suhte võimalikult tugevaks muuta.

Sel korral ma ei hoolinud meie erinevustest – ega sellest, milliseid rõivaid me kumbki kandsime. Ma tahtsin lihtsalt temaga koos olla. Kümne kuu jooksul saime väga lähedasteks ja meie suhe oli parem kui enne. Ühel päeval tegi ta mulle abieluettepaneku. Kuus nädalat hiljem me abiellusime. Kõik olid rõõmsad. Sõbrannade jaoks tundus mu elu olevat kui muinasjutt. Vahel tundsin ka ise seda.

Pärast kuu aega kestnud mesinädalaid, mille vältel reisisime mööda Aasiat, naasin meie Viienda Avenüü korterisse ja sain omale eelarve, mida ma ei suutnud hoomata.

Olime Davidiga arutanud, kui palju raha oleks mul tarvis kodu jaoks (toidu ostmiseks, teenijale maksmiseks), kui palju kuluks remondile, et tema poissmehekorterit ümber teha ja arutasime isegi seda, kui palju raha võiksin ma igal hooajal rõivastele kulutada.

Ma ütlesin talle muretult, et mul pole nii palju raha vaja. Kes kulutaks 700 dollarit kingadele? Tuli välja, et mina. Ostsin oma esimese paari Louboutini kingi pooleldi oma raha eest. Kuigi David oli koostanud mulle eelarve, kust ma võisin raha kulutada, tekitas minus ebamugavust mõte, et ostan asju tema raha eest. Kuna antud kingapaar kogus palju positiivseid kommentaare, soetasin järgmise paari juba kergemalt. Miks mitte kasutada oma uhiuut krediitkaarti?

Ma ostsin hinnalisi rõivaid ja einestasin abielus olevate sõbrannadega uhketes kohvikutes. Süütunne oli kadunud. Poodides käimine polnud sugugi nii pealiskaudne, kui ma eelnevalt olin arvanud. Paar nädalat hiljem vaatas David krediitkaardiarveid ja küsis minult imestades, kas ma ise ka tean, kui palju ma eelmisel kuul raha kulutasin. Mul polnud aimugi. Mu krediitkaardiarve oli peaaegu 20 000 dollarit ja ma tundsin tohutult piinlikkust. Millal ja kuidas olin ma nii pealiskaudseks muutunud?

See arve tõi mind reaalsusesse tagasi: ma viisin tagasi kõik rõivad, millel olid veel hinnasildid küljes. Ma tegin veel nalja, et «teenisin» sellega 1000 dollarit. See oli ainuke raha, mille ma üldse majja tõin; ma olin töölt lahkunud kuus kuud pärast abiellumist, sest tahtsin keskenduda kirjutamisele.

Ma tundsin süüd, et mina elasin nii uhkelt, samas kui mu vanematel oli endiselt probleeme. Ma tühistasin oma juuksuriajad ja lasin juustel krussi tõmbuda. See oli mu esimene ebakindel samm. Ma üritasin meeleheitlikult leida tasakaalu mässumeelse tudengi ja ostlemishullu trofeenaise – minu mineviku ja oleviku – vahel.

Sõbrad on endiselt šokeeritud sellest, kui palju ma olen muutunud. Mu välimus on viimistletud, ma tean kallite kaupluste müüjaid nimepidi ja ma armastan kodu eest hoolt kanda. Mulle kohati tundub, et nad igatsevad minu endist mina. Aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen praegu õnnelikum. Selle aja jooksul olen oma praeguse eluga harjunud.

Enne Davidiga tutvumist oli mu elu segane, nagu minagi. Endast vanema mehega kohtumine ja lõpuks abiellumine oli täpselt see, mida ma vajasin, et iseendaks saada – kuigi see ei tähenda, et ma tunnen alati ära oma uue mina.