Naine24 valentinipäeva-teemalise lugejamängu raames on laekunud juba väga palju kirju. Siin on ühe lugeja kogemus, kelle esimene suudlus oli õnnestunult romantiline.
Lugeja kirjutab: esimese suudluse ajal jäi aeg justkui seisma
11. veebruar 2014, 17:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu esimene suudlus juhtus siis, kui olin 17. Olin kooliajal selline hall hiireke, kellele poisid erilist tähelepanu ei pööranud, kui palju ma ka ei üritanud. Enne keskkooli viimast klassi aga hakkasin tasapisi muutuma ja seeläbi tutvusin enda jaoks täiesti uue maailmaga.
Oli ilus ja soe augustikuu õhtu. Pirita jõekäärus toimus pidu, kuhu läksin koos sõbrannaga. Peol saime tuttavaks paari-kolme poisiga, kellega koos veetsime terve peo, tantsisime ja rääkisime juttu. Üks poistest jäi mulle silma ja ka tema polnud ükskõikne ning tantsis minuga kogu peo. Kui pidu sai läbi, jalutasime kõik koos läbi hämara Pirita metsa Lasnamäe poole, kus me kõik tollal elasime. Noormees hoidis mul jalutades ümbert kinni. Minu jaoks oli see kõik nii uudne ja üllatav, sest siiani polnud ükski noormees minust huvitatud olnud.
Päikesetõusu ajaks olime jõudnud Lasnamäe majade vahele. Õhk oli suvehommikuselt karge, aga mul polnud külm, kuna kõhus lendasid liblikad ja ta hoidis mul endiselt ümbert kinni. Järsku, keset kõndimist, keerutas ta mind ringi nagu tantsides, haaras mu embusse, andis tugeva musi ja kohe peale seda jalutasime edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. OH SA! Ma olin sellest ehmunud, aga oli ka tunne, nagu oleks ma seitsmendasse taevasse sattunud. Minu esimene musi!
Varsti olime jõudnud kohta, kus ülejäänud seltskond läks teises suunas, aga tema tuli koos minuga, et mind koduni saata. Ühe maja nurga juures jäi ta seisma, tõmbas mu taas tugevasti embusse ja suudles mind. Ma tunnen praegugi veel neid liblikaid kõhus, kui meenutan seda suudlust - minu esimest ja tõelist, erutavat suudlust, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ma isegi ei tea, kui kaua me seal võisime koos seista - aeg oleks nagu seisma jäänud. Tundsin, kuidas üle terve keha levis tasapisi ülevalt alla selline kripeldav kuum tunne, millele siis ei osanud veel nimegi anda. See oli nii hea, aga ka natuke ehmatav, et mis see nüüd siis on... Lõpuks tõmbusin tasapisi eemale ja katkestasin suudluse.
Jalutasime koos minu koduni, kus ta andis mulle veel ühe musi ning siis läksime lahku - mina oma koju, tema enda kodu poole. Kodus oli mul tükk aega raskusi uinumisega, sest ikka ja jälle mõtlesin sellele suudlusele ning tundele, mille see minus tekitas.
Loo lõpp ei ole muidugi päris selline, nagu armastusromaanides - meist ei saanud paari. See jäigi selliseks üheks, aga minu jaoks väga eriliseks õhtuks, mida meenutades tõmbub alati nägu naerule ja tunnen kõhus taas liblikaid. Ning kummitama on jäänud mõte - huvitav mis oleks juhtunud, kui ma poleks seda suudlust katkestanud...