Lugeja kirjutab: saatusel oli suur soov meie mõlema elu muuta

Foto: SCANPIX

Tutvumislugude lugejamängu raames saime pika kirja ühelt meeslugejalt, kes on veendunud, et just saatus viis teda ikka ja jälle kokku naisega, kellest ta tegelikult sadade kilomeetrite kaugusel elas.

Meie tutvumise muinasjutt algas tegelikult juba palju aastaid tagasi. Väga ammu - kes enam neid aastaid mäletab - oli populaarne selline tutvumissait nagu rate.ee. Mõlemal olid seal kontod ning kuidagi - taaskord, kes seda enam mäletab, kuidas - sattusid mees ja naine omavahel suhtlema. Ning jäid seal teineteisele meelde. Kuid kirjavahetus vaibus peagi ning jäi aastateks soiku - kokkusaamiseni ei jõutudki, kuna mõlemad elasid Eesti eri otstes, üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel.

Möödus palju aastaid, mingit suhtlust ega läbikäimist ei toimunud, ent mõlemad jälgisid teineteise tegemisi nende samade suhtlusportaalide kaasabil pidevalt. Võiks ju öelda, et kas siis saatuse tahtel või seletamatu külgetõmbejõu tõttu satuti üha uuesti ning uuesti teineteise kontodele pilte vaatama või tegemisi uudistama.

Selliseks süütuks uudishimuks võinuks see kõik jäädagi, kui saatusel poleks osapoolte passiivsusest kõrini saanud ning ta otsustavalt vahele sekkunud ei oleks. Edasine kuulus juba peaaegu, et müstika valdkonda.

Suhte meespool sõitis pikaks ajaks Eestist ära. Autoga, lõunasse, ekstreemsetele radadele. Vahetult enne piiri ületamist tuli mehele aga pähe mõte, et võiks ju viimase asjana Eestist osta kaasa mingit söögipoolist. Selle, täiesti hetkeemotsioonist tingitud soovi tõttu pööras mees auto piiriäärse linna kaubanduskeskusesse.

Ta ostis sealt head ja paremat, ladus ostukorvi kõike, mida hing ihaldas. Ning just siis, kui mees lihaleti juures peatus, otsustas saatus rattad pöörlema panna.

Mees hakkas parasjagu tellimust esitama, kui järsku sundis mingi sõnulseletamatu tunne teda pead pöörama.
Selsamal momendil, kui mees kõrvale vaatas, tuhises ta vaatevälja noor kena naine. Ning mitte lihtsalt naine, vaid seesama neiu, kellega aastaid tagasi tihedalt suheldud sai ning kelle tegevustega mees end regulaarselt kursis hoidis, ent kellega ta enam ei suhelnud ega kirjutanud.

Oskamata midagi targemat öelda, lausus mees vaid: «Tsau!». Naine vastas talle teretavalt ja tormas edasi.

See põgus kohtumisemoment ajas mõlemad segadusse, rohkem reageerida ei osatudki. Hetk hiljem oli naine juba poest väljunud, mees maksis kassas oma ostude eest ning lahkus temagi. Hiljem selgus, et ega naine ei olnud plaaninudki tol päeval poodi minna, ent mingil arusaamatul põhjusel ta ometi kaubanduskeskusesse sattus ning pärast põgusat mehega kohtumist lahkus poest ilma ühtegi ostu sooritamata. Kas see oli saatus, mis sedasi juhatas mõlemad tol päeval, tol hetkel, tollesama leti äärde? Vist küll...

Möödus mitu pikka nädalat. Mees oli jõudnud oma eksirännakutega kaugetesse riikidesse, läbi elanud palju kummalisi ning kohati ohtlikke seiklusi, ent rahutus tema hinges üha kasvas. Igal vabal hetkel, mil ei pidanud tegelema ellujäämise või edasipääsemisega, olid ta silme ees need loetud sekundid piiriäärse linna kaubanduskeskuse lihaleti juures toimunust.

Ta ei osanud seda seletada ega mingil moel mõista, et MIKS too sümpaatne naine just TOL MOMENDIL juhtus kaubanduskeskuses olema ning MIKS ta EI SUUDA seda hetke ning toda naist oma mõtetest EEMALE SAADA.

Lõpuks, olles jõudnud veidi turvalisemasse ning mõnevõrra tsiviliseeritumasse asustatud punkti, saatis mees naisele kirja. See esimene kiri oli üsna lakooniline, viisakas märkus meeldiva «tutvumise» kohta. Ning ega ta lootnudki, et üldse mingi vastuse saab. Või kui lootiski, siis ei uskunud sellist imet.

Kuid nagu selgus, siis tänapäeval lisaks saatusele eksisteerivad ka imed. Vaid mõned minutid hiljem tuli naiselt vastus, esialgu küll sama lakooniline nagu mehe eelnev kirigi.

Ülejäänud õhtu ja öö oli mees nagu naelutatud äbariku hotelli numbrituppa. Ta ei läinud välja, nagu varasemalt plaanis; jättis ära õhtusöögi, kuigi kõht korises; ei jõudnud isegi duši alla, mis sest, et keha päevadepikkusest
mägedes rassimisest higine ja haisev oli. Selle asemel kasutas ta seda vähest internetiühendust, mida hotelli võrk võimaldas ning kirjutas naisele ja ootas kannatamatult tolle vastuseid.

Nii möödus öö suisa linnulennul, sellevõrra raskem aga oli hommikul mehel hotellist lahkuda ning öelda naisele, et «nüüd ei kuule sa must taas pikka aega».

Möödus veel mitu nädalat, kuni mees tagasi Eesti poole liikuma hakkas. Nad olid naisega vahetanud vahepealse aja jooksul palju sõnumeid ja kirju, kuigi kumbki ei osanud seletada, miks kaks teineteisest nii kaugel olevat inimest peaks üldse sedavõrd lähedaselt läbi käima.

Mees jõudis tagasi Eestisse, läks oma koju, kaugele naisest, kellega suhtles. Kuid nende läbikäimine ei lõppenud, hoopistükkis hoogustus. Nad suhtlesid päeval ja öösel; naljatlesid, norisid, isegi tülitsesid vahepeal. Seda kõike aga ilma teineteist nägemata. Kuigi mõlemad soovisid ja unistasid kokku saamisest, siis vahemaid arvestades ei uskunud kumbki, et see aset leida võiks.

Ning siis, ühel kenal sügispäeval, tegi naise telefon «piiks-piiks». SMS, mille naine sai, oli enam kui kummaline: «Olen kaubanduskeskuse parklas, miks ma sind ei näe?» Ta ei osanud sel momendil mitte midagi teha ega kuidagi reageerida. Kõik oli nii imelik, ebareaalne, uskumatu... Et ikka oma mõistuse korrasolekus kindel olla, helistas naine sõnumi saatnud mehele. Selgus, et mees oligi sealsamas naise kodulinnas, sama kaubanduskeskuse juures, kus nad lihaleti ääres kohtusid.

See, mis edasi toimus, oli nagu unenägu, nagu muinasjutt - uskumatu, ent samas reaalne. Nad veetsid tol päeval vaid tunnikese koos... ja tundsid, et sellest jäi väheks. Tunnikesele järgnes mõne aja pärast päev, päevale mitu päeva, mitmele päevale nädalad. Nagu laviin mägedes, nii arenes ka nende suhtlus edasi, kuni põgusatest koosveedetud hetkedest said elamusterohked päevad ja naudingutest tulvil ööd, pikad ja kirglikud ühiselt veedetud perioodid.

Saatuski ei jätnud neid rahule - üha uuesti ja uuesti nägid ja kogesid mõlemad märke sellest, et nad on kokku loodud. Muidu tähtsusetud pisiasjad, mis aga oma ajastuse poolest neid ühendasid; juhtumised, mis mõlemat lähendasid; mõtted, mis sarnaseks osutusid - kõik see viitas, et saatusel on suur soov mõlema elu muuta.

Ja lõpuks, ühel ilusal päikeselisel talvepäeval tõdesid mõlemad, et kogu see lihaleti ääres alanud romanss on jõudnud faasi, kus seda võib - ning TULEB! - nimetada juba suhteks.

Nõnda, pärast pikki eksirännakuid ja paljude teelekerkinud probleemide ületamist, olid mõlemad kindlad selles, et soovivad koos veeta mitte vaid tatise ja lörtsise Eestimaa talve, vaid jagada soojust ja iha ka tulevikus. Ja kui nad veel surnud pole, elavad nad õnnelikult koos ja naudivad hetkelgi kõike seda, mida saatus neile pakub!