Lugeja kirjutab: kohtusin oma tulevase kallimaga voodis

Foto: SCANPIX

Meile saatis oma tutvumisloo Birgit, kes kirjutas, et tema ja ta kallima tutvumislugu pole päris selline, mida ta oleks ette kujutanud kunagi oma lastele või lastelastele rääkimas.

Olin esimese kursuse tudeng, elasin ühiselamus kolmeses toas koos kahe endast paar aastat vanema koolikaaslasega. Peod ühiselamutes olid toona üsna sagedased ning sõpru-tuttavaid jäi aeg-ajalt ka ööbima.

Oli reedene ennelõuna, ajasime toanaabriga juttu ning ta rääkis, et õhtul on ühikas taas oodata mingisugust istumist. Kogunemisele oli oodata ka tema sõpra, kellel on luba ööbida meie toas – ärgu ma siis ust ööseks lukku pangu. Mõlemad toakaaslased lahkusid nädalavahetuseks linnast ja mina jäin üksi tuppa. Ühikapidudest ma osa ei võtnud ning õhtu veetsin hoopiski kursusekaaslastega uisutamas.

Kui ühikasse tagasi jõudsin, oli pralle juba alanud. Suundusin oma tuppa ning valmistusin magamaminekuks, kui uksele koputati ning ukse vahelt piiluv noorhärra teatas, et on mu toanaabri sõber ja ööbib täna siin. Ta ütles, et ma ust lukku ei paneks ja kadus.

Hommikul ärkasin selle peale, et keegi katsus mu nägu. Tegin ehmatusest silmad lahti ja nägin, et minuga samas voodis magab ka see külaline. Ilmselgelt veel purjus. Segaseks jäi minu jaoks asjaolu, kuidas sattus noormees minuga ühe teki alla ilma, et ma oleksin üles ärganud. Tema käest ma seda ka küsima ei hakanud.

Olin hetkega üleval ning tormasin suurest häbist toast välja. Otsustasin, et lahendan asja rahulikult ega tee sellest suurt numbrit – küllap on noormehel endal ka piinlik, et ta valesse voodisse sattus. Pealegi, midagi ju ei juhtunud. Seega oleksin kindlasti ärganud, kui ta oleks midagi üritanud.

Tegin meile mõlemale tassi kohvi. Paotasin toa ust ja ütlesin, et kohv ootab teda köögis. Ise suundusin aga elutuppa televiisorit vaatama, sisimas lootes, et ta kohvi tagamõttest aru saab ning kiiresti lahkub. Noormees kohmitseski kiirelt oma asjad kokku, tänas kohvi eest ja läks.

Varsti aga hakkasid noormeest närima süümekad ning ta üritas kõigest väest tehtut heastada. Ta vabandas ette ja taha. Saatis sõna toakaaslastega, kirjutas kirju ja sõnumeid pakkudes, et võib mind õhtustama viia, kinno, teatrisse või kontserdile, kuid minul oli liiga piinlik, et tema pakkumisi vastu võtta – võibolla arvabki, et olen selline kerglane.

Alles neli kuud hiljem, kui toanaabritelt tema kohta rohkem kuulnud olin ja tegelikult ju mitte millestki tekkinud häbi lahtunud oli, läksin temaga välja. Üllatuskülaline osutus väga toredaks noormeheks ning üsna pea sai meist ka paar.

Sõprade-tuttavate seas oleme oma pentsikut tutvumislugu ka rääkinud, kuid vanematele jääbki see suure tõenäosusega saladuseks.