Vana teatrimaja kostüümi-aarded

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige vanemad kleidid: need valmisid kostüümikunstnik Melanie Kaarma käe all 1950. aastal Giuseppe Verdi ooperi «Traviata» lavastuseks ja neis laulis Violetta aariat mitu Estonia primadonnat, nagu Elsa Maasik (fotol), Veera Nelus, Klaudia Tiidus jt. 1964. aasta kevadel 
kohendati kleidid ümber Margarita Voitesele, kes kandis neid oma diplomietendusel Estonias. Violetta kleidid jäidki talle, põhiliselt 
gastrollideks – ta käis nendega ka ringreisidel Tšehhis ja Bulgaarias. Voites mäletab, et kunstnik Elmar Kits tahtis teda selles mustas krinoliinis maalida. «Mina musta ei tahtnud,» naerab Voites. Maalile sai hoopis muu kleit.
Kõige vanemad kleidid: need valmisid kostüümikunstnik Melanie Kaarma käe all 1950. aastal Giuseppe Verdi ooperi «Traviata» lavastuseks ja neis laulis Violetta aariat mitu Estonia primadonnat, nagu Elsa Maasik (fotol), Veera Nelus, Klaudia Tiidus jt. 1964. aasta kevadel kohendati kleidid ümber Margarita Voitesele, kes kandis neid oma diplomietendusel Estonias. Violetta kleidid jäidki talle, põhiliselt gastrollideks – ta käis nendega ka ringreisidel Tšehhis ja Bulgaarias. Voites mäletab, et kunstnik Elmar Kits tahtis teda selles mustas krinoliinis maalida. «Mina musta ei tahtnud,» naerab Voites. Maalile sai hoopis muu kleit. Foto: Estonia teatri arhiiv

Ehkki neid teatrikostüüme, mida kandsid omaaegsed lavatähed Milvi Laid või Alfred Sällik, rahvusooperi Estonia seinte vahel ei leidu, on 100. sünnipäeva tähistanud teatrimaja kostüümiladu ometi kui ajaloo- ja aardelaegas. Riietaja Ülle Kogerman toob teie ette mõned kuulsamad kostüümid. 

Ilmselt on kõige vanem rõivaese, mis saja-aastaseks saanud Estonia teatrimajas senini säilinud, legendi järgi luuletaja Juhan Liivile kuulunud pintsak, mille too teatri- ja kontserdimaja ehituseks 1911. aasta suvel annetas ning mis möödunud kevadel maja keldrist kaevetööde käigus leiti, oletab üle 30 aasta rahvusooperi riietaja-kostümeerijana töötanud Ülle Kogerman.

Kirjanik Friedebert Tuglas kirjeldas seda lugu nii: seisnud poeet Juhan Liiv ehitusplatsi ääres, vaadanud tükk aega ehitamist, langenud siis põlvili ja öelnud: «Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on.» Ta võtnud riided seljast, tahtnud neid sinna jätta, kuid linnavaht seganud vahele.

Kindel on, et pintsak kuulub saja aasta tagusesse aega, kui rahva annetuste toel Estonia maja ehitati. Kas see aga oli just Juhan Liivi kuub, on esialgu veel teadmata.

Kõik muu teise ilmasõja eelne hävis teatris 1944. aasta Punaarmee märtsipommitamises. Üks toonaseid kostüümikunstnikke Silvia Leitu, kes oma viimased kostüümikavandid tegi enne märtsiöö õudust ooperile «Rigoletto», meenutab raamatus «Estonia esimene sajand» toda õhtut nii: «Meil olid just käimas viimased proovid «Rigolettoks», milles tenor Martin Tarasel oli Mantua hertsogi osa.

Kui pommitamine algas, istusin kostüümiateljees ja õmblesin hertsogi lillale hommikumantlile hermeliinkraed peale. Jooksin, see hommikumantel kaenla all, ka varjendisse, ja kaotasin selle muidugi.»  

Pommitamisõhtul mängiti laval esimest eesti balletti, Eduard Tubina «Kratti». Ülle Kogerman teab rääkida, et kuuldavasti põgenenud Krati osatäitja täies grimmis ja punase keebiga kostüümis läbi linna varjendisse, kus inimesed talle hirmunult karjusid: «Mine ära, mine ära!»

Kostüümikunstniku Natalie Mei kavandatud Krati kostüüm küll pääses, kuid selle edasist saatust ei tea keegi. Hiljem kõneldi pikka aega, et Kratt saigi sel õhtul Estoniale saatuslikuks.

Valikut Estonia lavakostüümidest võib näha Tallinnas Estonia teatris, Adamson-Ericu muuseumis ja Tartus ERMi näitusemajas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles