Nii perede nõustamisega tegelevad psühholoogid kui ka lahutusi korraldavad juristid on oma küsimusele, miks küll kaks kena inimest otsustasid lahku minna, tihti saanud vastuseks, et armastus sai otsa. See paneb küsima, mis see armastus üldse on – kuidas tekib ja kaob ning mis siis edasi saab, kui seda kõikehaaravat ilusat tunnet enam tõesti ei ole?
«No ma olen aru saanud, et armastus tekibki või ei tekigi siis, kui armumine on otsa saanud. Kui suuremad kired on vaibunud, aga ei ole kadunud see kõikevaldav tunne, et tahad teise inimesega jätkuvalt koos olla. Ma ei oskagi kirjeldada seda hästi, aga midagi sellist, et see tunne ja rõõm teisest inimesest ei mahu enda sisse ära. Kui vähemalt aeg-ajaltki tekib selline tunne, siis see vist on armastus. Ja kui see tunne tekib mõlemal poolel, on veel eriti hästi,» sõnastab oma arusaama armastusest õnnelikult abielus olev kolme lapse ema Ave.
Sõna «armastus» võidakse kasutada mitut moodi. Enamikus keeltes ei ole eraldi väljendeid mehe armastuse kohta naise vastu, ema armastuse kohta lapse vastu, armastuse kohta kodumaa või raha vastu. Tavaliselt peetakse armastusest kõneldes silmas siiski erootilis-romantilist tunnet kahe inimese vahel.
Sternbergi kolmnurgamudeli järgi on armastuse kolm komponenti kirg, lähedus ja kohustus, mis võivad esineda üksi või omavahel kombineerudes. Ainult lähedus on armastus sõprade vahel. Ainult kirg on pime armumine esimesest pilgust. Ainult kohustus ilma kire ja läheduseta on ärakulunud või tühi armastus. Romantiline armastus koosneb kirest ja lähedusest ilma kohustuseta. Vennalik armastus koosneb lähedusest ja kohustusest ilma kireta ja selline suhe võib valitseda ka staažikate abielupaaride vahel. Mõtlematu armastus koosneb kirest ja kohustusest, kuid selles puudub ühendav ja stabiliseeriv lähedus. Ainult küps armastus koosneb kõigist kolmest komponendist ja selle alalhoidmine nõuab pidevat pingutust.
Paarinõustamisega tegelev psühholoog Janne Kants on armastuse otsasaamise juttu oma vastuvõttudel kuulnud korduvalt. Seda räägitakse enamasti siis, kui konkreetset konflikti põhjust ei teata. «Mina sõnastaksin seda nii, et inimesed ei oska omavahel lähedased olla. Just läheduse mõiste aitab armastust paremini mõista,» sõnab ta.
Mis aga juhtub, kui lähedus otsa saab? Siis ei tehta enam koos paljusid asju, mida varem tehti. Ühine telekavaatamine, laste kasvatamine või kodutööde tegemine ei näita tõelist lähedust. Kui suhte algul arutati hästi palju, mida mõni elu tahk või kultuurinähtus kummagi jaoks tähendab, siis nüüd oma emotsioone ja mõtteid enam teisega ei jagata. Sellega kaob emotsionaalne lähedus. Kolmas ja sugugi mitte tähtsusetu on seksuaalne lähedus.
Lähedusega tuleb tegeleda igal tasandil, õpetab psühholoog, sest iseenesest ei püsi värskena ükski asi. Suhtel on erinevad etapid. «Esimene ehk armumise etapp on ilus iseenesest ja siin ei peagi suurt pingutama. Kuid sellele järgneb tavaliselt konflikti faas – võimuvõitlus ja teineteise teravate nurkade lihvimine. Enam pole seda põnevust, mis oli algul. Kui sel ajal suhtesse ei panustata, siis see hääbubki,» räägib Kants.
Uuringud on leidnud, et see «igavene armastus», mille pärast kokku minnakse, kestab keskmiselt 18 kuud. Pärast seda tuleks armastusega vaeva näha ja selle kestmise nimel pingutada. «Iga asi, millesse teadlikult ei panustata, kulub ära või läheb katki ning siis tuleb seda parandama hakata, mis pole aga enam sugugi nii lihtne,» märgib Kants.
Ehkki otsus lahku minna on vahel õige, tuleks enne püüda mõista, miks suhtega nii läks. Kui seda ei tehta, võib järgmise partneriga minna samamoodi.
Aja mahavõtmisse suhtub psühholoog hästi. Mõneks ajaks lahku kolides on võimalik ehk suhet eemalt selgema pilguga vaadata. Siis selgub ka, kas tekib igatsus teise inimese järele ning kas on soov temaga edaspidi koos olla.