Mõned turismitalud pakuvad võimalust looduses hobuse seljas sõita, nii et peremees kõrval kõnnib ning ise ohje hoiab. Hobuse liikumist tunnetab ning ümbritseva looduse vaheldumist näeb niimoodi küll, kuid «päris matkamise» alla selline toetatud jalutamine ei kvalifitseeru.
Üldse pigem tundub, et ratsamatk on oma spetsiifikalt muudest matkamisvõimalustest üsna erinev. Ratsamatkade marsruudid on Eestis üsna ettekirjutatud ning matka kestus piiratud (kui matkaja ise pole just hobuseomanik, kellel on veidi suuremad võimalused nii tee valiku kui matka kestuse osas). Sõbraks hobusega saab sellise seikluse puhul aga küll, mis on iseenesest väga tore.
Matkata saab muidugi igal aastaajal, mitte ilmtingimata ainult suvel. Suvi on lihtsalt võimaluste poolest heldem. Mõningaid matku ei saa aga suvel üldse teha.
Kevadine suurveeaeg pakub põnevat võimalust raftinguks. Number üks jõgi, kuhu Eestis raftidega minna, on Jägala – sealt saab adrenaliini enim. Raftingut korraldatakse ka Pirita jõel, Valgejõel ning Purtse jõel. Lõuna-Eesti jõgedest on raftinguelamusi võimalik saada Ahja jõel ning Võhandu jõe ürgoru osal sõites. Mingil määral pakub raftinguelamust ka Pärnu jõgi.
Talvistel matkadel on hoopis oma spetsiifika – tuleb arvestada külma ilma ning ööbimise puhul lisavarustusega. Talvel saab aga matkates liikuda viisil, mida muudel aastaaegadel harrastada ei saa. Suusamatkade kõrval on valikus matk räätsadel, tõukekelgumatk või jääoludest sõltuvalt retk matkauiskudega.
Talimatk tõmbab kogenumaid. Tavaline pühapäevapuhkaja, keda igatsus telgiromantika järele tabab vaid kord-kaks aasta jooksul, valib matkamiseks suve. Õige aeg suvisteks matkadeks plaane teha on aga just praegu.