Sten Sang: maailm kuulub vaid julgetele

Sten Sang Foto: Erakogu

Meile meeldib mõelda, et maailm on julgete päralt. Kui palju julgeid otsuseid sina ja mina igapäevaselt langetame? Või juhivad inimesi siiski eelkõige nende hirmud ja paranoiad?

Vaieldamatult populaarseim viis n-ö hullumiseks on püüd silmarõõmu südant võita. Selleks sobivad kesköised serenaadid ja tohutud roosisülemid. Reaalses maailmas on need mugavalt asendunud öiste mobiilisõnumite ja virtuaalse pildikesega suhtlusportaalis. Sellest hoolimata viib tavaline tagasihoidlik eestlane partneriotsingul ellu aukartustäratavaid tegusid.

Võitlusvaimu ja julget vastuhakku näeb ka lapsevanemate nägudel, kelle võsukesele liiga tehakse. Meenub üks omapärane vahejuhtum algkooli päevilt. Mingil põhjusel laiutas meie klassiruumis hea hunnik killustikku. Ühel hetkel suutis klassi pätipoiss selle lendama panna ning ehtne killustikusõda sai hoo sisse keset klassiruumi. Muidugi peatas kogu möllu õpetaja saabumine ning kõigi osaliste noomimine. Enam ei mänginud rolli see, et ülejäänud sõjaosalised olid marakrati suhtes enesekaitsepositsioonil. Õppisin sellest kogemusest, et vastuhakkamisel saavad olenemata tüli põhjustajast karistada mõlemad pooled. Edaspidi loobusin vastuhakust ja lasin oma vanematel asju lahendada täiskasvanutele arusaadaval tasandil.

Sellest ajast on jäänud hirm, et ma ei saa ise hakkama. Usun, et paljud mu ümber kardavad kas sama või veel hirmsamaid olukordi ja asju elus.

Viimasel ajal meedias pasundatud draama tuultes jagan paar mõtet homondusega seonduvalt. Kõige rängem egolaks «teistsuguste» kartjale on olukord, kus tema hea sõber üheks selliseks osutub. Arusaamine, et sõbrana ei muutu teises inimeses ju midagi. Naljakal kombel meeldib eestlasele kohe selle «teistsuguse inimese» voodielu ette kujutama hakata. Kas sama kehtib kõigi sõprade intiimelu kohta?

Homoteema puhul on tõukavaks jõuks hirm. Kõike, mida ei tunne, peab kartma. Hiljuti kinodes jooksnud animatsiooni keskne teemavalik ühtis eelmainituga. Hirm uue ees ei lubanud ürginimesel koopast välja tulla ja tuld avastada. Kui me kõik oleks koopasse jäänud, ümiseksime siiani üksteise turjalt kirpe otsides. Meie õnneks või õnnetuseks leidus julgeid, kes ei kartnud uut ja tänu sellele saame oma unistusi ellu viia nii mina kui ka sina, lugeja.

Nii mõnedki meist teostavad oma unelmaid kodumaast kaugel. Olen mõelnud, kas Eestist lahkuja kaldub pigem julge või ara isiksuse poole? Kiputakse üldistama, et siia jäävad ainult rumalad ja vanad, kes välismaal hakkama ei saa. Samal ajal on raskuse eest põgenejal siiski küljes allaandja silt.

Süsteemi kui sellise eest naabermaale kolimine ei päästa. Ka seal kehtib pangandus, töörežiim, lasteaiakord, koolikohustus ja muud tsivilisatsiooni hüved ning valud. Muidugi selle mööndusega, et võib õnnestuda suurema sissetuleku ja enam inimtööd väärtustava tööandja juurde sattuda.

Inimene rajab oma elu valikutele. Neid valikuid suunab alalhoidlikkuse kramplikult tagasikiskuv käsi ning noorusele omane hoolimatu hulljulgus. Väga raske on nii endal kui võõral otsustada, milline käik kellegi elus oli õige. Kipun kalduma sinnapoole, et tehtud tegudest enam maksab kahetseda tegemata tegusid. Igaühe enda otsustada jääb, kas see mõte on rumal või julge. Tihtipeale saab sinna vahele panna lausa võrdusmärgi.