Inimene määrab end suurelt jaolt oma füüsiliste näitajate järgi. Loogiline ka, kuna seda näeb kõige rohkem nii tema ise kui ka ümbritsejad. Miks me välimuse suhtes nii tundlikud ja kriitilised oleme?
Sten Sang: ideaalse keha otsinguil ehk miks me end paksuks peame?
/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
25. märts 2013, 09:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud eestlased tõdevad, et on lapsepõlves pontsakad välja näinud. Mõni kasvab n-ö välja, kuid paljud jäävad elu lõpuni nukrutsema ideaalkeha puudumise pärast. Paksuke ise võib ju reipalt väita, kuidas ta endaga rahul on. Samal ajal aga karta, et elukaaslane vaatab saledamaid ning sellest hirmust masendununa veel küpsiseid endale sisse ajada.
Jalutasin eile mööda toidukauplust ja mida ma nägin? Lademes nänni: ülisoolast ning -rasvast toitu kõige nähtavamal ja ligipääsetaval alal. Oma kogemusest võin öelda, et krõpsudest ja magusast limonaadist on võimalik lausa füüsilisse sõltuvusse jääda. Keha justkui nõuab neid aina tihemini, kuni krõpsu kilohind on pähe kulunud ja toote asukoht unepealt teada.
Selle aasta jaanuaris alustasime naisega tervislikult toitumise plaani elluviimist. Menüüs tähtsale kohale tõusid külmutatud juurviljad, riisinuudlid ja teraleib. Juurde ohtralt puuvilja ning suurem rõhk hommikusöögile. Esimene kuu möödus väga vaevaliselt, kuna keha lausa nõudis harjunud toitu. Krõpsuletist pidin end jõuga mööda tirima ja limonaadi haaravat kätt maha suruma.
Pärast pea kolme kuu möödumist on väikene ime toimunud - enam ei isuta rämpsu järele. Veel müstilisem on see, et isegi tervislikuks peetav sink ajab iiveldama. Toode on nii jõhkralt üle soolatud, et sinna kõrvale peaks tsisternauto täie vett jooma. Kohutav on mõelda, et valdav osa eestlasi peaks seda lihakäntsakat unelmate delikatessiks. Nii manipuleeritud ja rikutud on meie maitsemeeled jaekaubanduse abil.
Kehakaalu ülemäärase kogunemisega olen võidelnud kogu oma teadliku elu. Ka lasteaiafotodel olen rõõmus pallike. Koolipiltidel näolt enam sellist rõõmu ei peegeldu - teised on saledamad ja sportlikumad ju. Nagu tüüpiline paksuke, leidsin ka mina ettekäändeid, miks mitte end liigutada. Mõnevõrra andis selleks alust ka nõrk tervis. Mis paradoksaalsel kombel võis olla seotud just vähese liikumisega. Nagu nõiaring hoidis ülekaal mind oma õrnas embuses tubli aastakümne.
Muutuse ellu tõi uus koolikaaslane, kes värskelt naabruskonda kolis. Tema energia ja julgustav suhtumine viis meid koos trenni. Peagi olime enda kampa liitnud kõik tegijad poisid ning treenimisest sai meie motivaator.
Aastaga langes kaal mitmekümne kilogrammi võrra ja põhikooli lõpuks kaalusin 174 sentimeetri kohta ulmelised 58 kilogrammi. Enne oli kaalumber küündinud 75 peale, mis varateismelise kohta on ilmselgelt liiga palju. Pean tunnistama, et alanenud kaalunumbrini viis mind vahepeal üsna maniakaalseks kujunenud treenimine ja osaline nälgimine. Alles nüüd saan aru, et näljatunne saadab kehale vastupidise signaal - hoia rasva kehas kinni! Ja kohe, kui midagi makku jõuab, paneb näljahirmus keha sellele tallele.
Kust üldse tuleb tänapäeva arenenud inimesele idee end suureks süüa? Ajaloost teame, et meid on kimbutanud näljahädad sõja ajal. Ilmselt on kehasse kodeeritud, et varude ülekülluse puhul on neid igaks juhuks vaja salvestada. Inimkonna heaolu areng on olnud kiirem, kui keha suudab aru saada ja end optimeerida. Mällu on salvestunud hirm, et homme ei pruugi enam piisavalt toitu olla ning keha kaitseb end rivist väljalangemise eest.
Meedia pasundab, kuidas esileedi soovitab ökotoitu süüa. Samal ajal on ökotoidu kättesaadavus ja hinnatase tavainimesel mõistetamatult kõrge. Ka väiketalude pidamine on reformide tagajärjel välja surnud. Erinevad nõuded loomadele ja nende elupindadele on absurdini viidud. Nii meie toidulaud ainult säilitusaineid ja halbu transrasvu täis pakendatud poolfabrikaatidest koosnebki. Üle maailma käib propaganda, kuidas toorpiim on ohtlik ja selle müüjaid ootab kriminaalne karistus. Samal ajal söövad inimesed sisse geneetiliselt muundatud toiduaineid, mis katseloomadel massiivseid kasvajaid esile kutsuvad.
Midagi on väga viltu meie sissesöödava toiduga, kuid sellest hoolimata peame vastama maailma ilustandarditele. Olema modellimõõtu moekad kehad, kes tervislikku toitu tikutulega otsima peavad. Enamik ei jaksa endale treeningkaarti spordisaalis lubada ja nagu hiljuti selgus, et ole kodune toimetamine trenn. See on lihtne füüsiline töö, mis ei ole tasakaalus ja mis treenimise asemel vaid keha kurnab.
Milliseid võimalusi enda vormis hoidmiseks Sina näed, hea lugeja?