Sten Sang: eelmine suhe ajas mu naise hulluks

Sten Sang Foto: Erakogu

Sten Sang kirjutab vaimsest vägivallast ja manipuleerimisest suhtes. Kaasa pidev halvustamine ja süüdistamine võib hävitada tema enesehinnangu pikaks ajaks.

Füüsilist vägivalda on lihtne fikseerida - iga löök jätab jälje. Kuidas käituda verbaalse terrori korral? Sellele ju karistust ei määrata ning veenva näitleja korral on sõnalisest tümitamisest keeruline arugi saada.

Enne armsamaga tutvumist oli ta veetnud poolteist aastat üksi. Meenutused möödunud kolmeaastasest haigest suhtest ei lasknud uuesti alustada. Meie tutvuse algul käitus naine väga pelglikult ning tal oli hirme, millest ma ei suutnud aru saada. Tasapisi hakkas välja kooruma kole tõde möödunud kooselust.

Endine mees oli suutnud mängleva kergusega hävitada naise enesekindluse. Põhiliseks solvamiste ja tülide aluseks valis tüüp armukadeduse ja petmises kahtlustamise. Tihti pidi naine keset ööd üksi kodus viibides hullunud mehele tõestama, et ta ei viibi parajasti peol. Harvad ei olnud kuti vihahood, kus ta valimatute sõnadega teistpoolt kostitas. Hommikul väitis sõimaja, et midagi pole olnud ning kinnitas oma kuumi tundeid kaasa vastu. Võite ise arvata, mida tunneb õrn naise hing sellise terroristi võimuses.

Olen aru saanud, et paljud eesti naised lepivad kooseludega, mis ei ole nende väärilised. Lapsepõlvest on külge jäänud enese vähene väärtustamine. See omakorda viib suhtesse, kus tugevam pool end julmalt kehtestama hakkab. Naisest saab mehe jalamatt, kus saab halba päeva välja elada.

Pean kahetsusega tunnistama, et ka mina olen nii mõnelgi hetkel elus naist jalamatina kasutanud. Oma untsu läinud tegemistest tekkinud jõuetu viha olen välja elanud nõrgema peal. Ise veel ettekäändeks tuues, et me peame koos olema nii heas kui halvas. Mingi piirini see elutõde end õigustab, kuid vahel läheb halva välja elamine liiale. Olen alati uskunud, et inimene, kes ei suuda taluda minu pahurat poolt, ei ole väärt ka minu häid külgi. Viimasel ajal olen siiski teinud mõningaid korrektuure selles kauakestnud arusaamises.

Näen, kuidas naine sügavalt endasse tõmbub, kui hakkan iseloomu näitama. Mõnikord vihastan siis veel rohkem, kuna ei saa soovitud reaktsiooni halvasti ütlemisele. Ajaga mõistan järjest rohkem, miks elukaaslane nii käitub. Ta on oma elus liiga palju näinud mitte kuhugi viivat sõnasõda ning väsinud sellest. Minu limiit ilmselt veel täis ei ole ja soovin vahel sogast vett selgemaks saada. Kusjuures pahatihti on sogasele veele hoopis rahulikku seismist ja settimist vaja.

Usun, et iga inimene tuleb meie ellu põhjusega. Nad tulevad meid õpetama. Kui inimene ei suuda esimesel korral õppida, siis jääb olukord korduma. Kas või elu lõpuni. Sellele tuginedes tahan mina oma naisele olla parem armastatu ning koos õppetunnist maksimum võtta.