Sten Sang: kas sõbrapäev on lihtsalt äri?

Sten Sang Foto: Erakogu

Peagi saabub südamlik varakevadine püha, sõbrapäev. Kas see on oluline kuupäev ka keskmise eestlase jaoks või peame seda pigem tobedaks ameerikalikuks palaganiks?

Mäletan, kui põhikoolis sõbrapäeva puhul lausa teemanädal korraldati. Avati postkast salakirjade saatmiseks ning riietuti punasesse. Sama tingel-tangel jätkus keskkoolis, kus kuulutati välja lausa klassidevahelised võistlused valentini-temaatikale tuginedes. Vandenõusid ja röövkapitalismi uskuv eestlane näeks siin nüüd tohutut ajupesu. Pisikest inimest kasvatakse usus, et on lisandunud uus tähtis püha, mida üks korralik kodanik peab tähistama. Kindlasti kuuluvad sinna juurde kallid kingitused lähedastele, mille arvelt ärimees kena raha kokku kühveldab. Kas tasub asja nii mustades värvides näha?

Kaunis saksa näitleja Marlene Dietrich on öelnud, et loevad vaid sõbrad, kellele kell neli hommikul võid helistada. Sellist sõpra tasub hinnata ja oma elus hoida ning ma ei näe midagi halba selles, et kord aastas teda eriliselt meeles pidada. Võib olla sarjavad valentinipäeva need inimesed, kes sõpruses väga sügavalt pettuma on pidanud? Mõistan neid inimesi, kuna olen isegi mõnest inimesest oma elus lahti öelnud. Mingil hetkel on sõprussuhe muutunud nagu koormaks õlgadel, mis ei lase enam oma elu elada. Sõber nõudis aina enam, kuni tundsin, et mul ei ole talle enam midagi anda. Kui oleksin veel endast andnud, oleksin ise kokku varisenud. Kas ma käitusin halvasti, et tema jaoks enam olemas ei olnud?

Leian, et inimesest ei ole enam kellelegi kasu, kui ta kõik endast ära annab. Siis harjutaksegi temalt saama väiksemagi palve peale. Tihti kasutatakse tugevaid väljendeid stiilis «mis sõber sa muidu oled?» jms. Mõned sõbrana näivad inimesed on osavad tõeväänajad ning suudavad endast ülimalt veenva mulje jätta. Olen tihti kuulnud kaaslasi kurtmas, kui halvasti nende lähedane sõber käitub. Järgmisel hetkel aga näen neid omavahel kudrutamas ning satun segadusse. Kas mulle öeldu oli niisama suusoojaks? Veel hirmutab see, et kui just hiljuti teisest halba rääkinud inimene selle hetkega unustanud on, mis ta veel siis minust mu selja taga räägib?

Prantsuse filosoof Blaise Pascal ütleb: «Olen kindel, et kui inimesed teaksid, mida neist räägitakse, siis ei oleks maailmas neljagi sõpra.» Kuidagi kurb on seda tsitaati lugeda ja enda jaoks lahti mõtestada. Olen alati aru saanud, et teisi klatšivad tähelepanujanus inimesed. Nende enda elus ei juhtu ilmselt midagi eriti põrutavat ning et huvitav näida, lahatakse sügavuti teiste eraelu. Pahatihti minnakse selle lahkamisega liiale - muututakse õelalt salvavateks ning antakse hinnanguid. Imelik on mõelda, et keegi kolmas võtab endale teenimatu õiguse anda hinnang temasse mitte puutuvale eraelule.

Sõbrapäeval avaneb õige hetk meeles pidada elukaaslast, tema on ju see kõige parem sõber. Saksa filosoof Arthur Schopenahauer sõnab, et usk on nagu armastus - seda ei saa sundida. Siit ka väike mõttearendus - järelikult on ainus võimalus armastust hoida. Üks hea viis armastuse ja armastatu hoidmiseks on talle tähelepanu pööramine. Just selle võimaluse annab meile peagi saabuv sõbrapäev, võimaluse pöörata tähelepanu endale kallitele inimestele. Tehke seda ja peagi märkate teiegi, lugejad, et elu muutub inimväärsemaks. Head omavahelised suhted tasakaalustavad ning annavad jõudu. Head sõbrapäeva!