Vanarahvas kiidab tarmukalt, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kui edukas on aga suhtes mineviku arutamine ja mida see endaga kaasa toob, arutab Sten Sang.
Sten Sang: minevikus tuhnimine hävitab uut suhet
/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
28. jaanuar 2013, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga uus kooselu algab põneva tutvumisfaasiga. Sel ajahetkel loksub paika, kas uus valik sobib või on tema eelnevas elus liiga palju nii-öelda kapikolle. Ebameeldivaid meenutusi, millega kaaslase väärtus oluliselt kahaneb ja kuni lõpuks üldse olematuks muutub.
Inimesele on väga oluline rääkida möödunud ja ilmselgelt luhtunud partnerlusest. Usun sellesse, et olnust on vaja teha järeldusi, et uus saaks tulla parem. Kinnitatakse, et iga lõpp on millegi algus. Minu jaoks kehtib reegel, mille kohaselt iga suhte lõpp on depressiooni algus. Ma ei suuda kuidagi leppida, et olen jälle eksinud ning pean otsast alustama.
Paljud minuga uut suhet alustanud neiud on nii suhte ajal kui ka pärast lahkuminekut kurtnud minu minevikuheituste üle. Just sellise nime on nad kogu sellele enesehaletsuse ja eksist vatramise mantrale andnud - heietus. Huvitaval kombel olen aga omakorda neisse just kiindunud seetõttu, et sain oma mure südamelt rääkida. Korduvalt muidugi ja see uusi kaaslasi tugevalt häiribki. Naised ei mõista, et ühekordne teema arutamine ei vii praktiliselt kunagi mingi murdepunktini.
Ja millist murdepunkti ma üldse soovin? Tahan kindlustunnet, et seekord ma samu vigu ei tee, mis eelmise armastuse ära tapsid. Huvitav, et omaarust tuleviku kindlustamise ajal tapan juba vaikselt ka uut armastust, kuna räägin liiga palju möödunud kooselust.
Mõnda aega oma elust olen külastanud terapeuti. Tema juures sain lahti harutada oma lahkumineku puntraid. Lisaboonusena ei pidanud mu kurikuulsaid heietusi kuulama suhtekaaslane. Olin välja murdmas surnud ringist ja ise üliõnnelik selle üle. Võõrale ja erapooletule inimesele on tunduvalt kergem rääkida oma möödunud aja prohmakatest. Sealt tuleb loosse hoopis uus vaatenurk ja tegu on eemalseisva isikuga. Esimesed seansid terapeudi juures kulgesid väga valulikult - naine uuris julma järjekindlusega haigettegevaid teemasid. Küsis ebamugavaid küsimusi ega kaagutanud iga mu lause peale heakskiitvalt takka. Just sellist külma dušši minusugusele egomaniakile vaja oligi.
Nimetasin end just egomaniakiks, pigem on ka see siiski kaitsereaktsioon. Reaalselt olen elu aeg kahelnud selles, et keegi mind üldse armastada suudab. Väga raske, kui mitte võimatu on sellisele liivasele alusele tugevat suhet rajada. Enamik inimese ebakindlusest suhte ees on pärit tema enda kõikuvast enesehinnangust. Inimene, kes ei suuda armastada iseennast, ei suuda armastada ka teist inimest enda kõrval.
Varasemates suhetes olengi teinud selle vea, et ei otsinud mujalt abi oma muredele. On levinud arusaam, et abi otsivad vaid nõrgad ja haledad. Ka mina suutsin psühholoogi juurde minna alles pärast seda, kui olin eriti sügavas mustas masenduses. Tundsin, et mul ei ole midagi kaotada - olin just mahajäetud mulle veel armsa inimese poolt. Sel hetkel ei saanud ma enam midagi kaotada. Kuulasin kodus mingeid erilisi klaveriklimberdusi ja lihtsalt haletsesin seal end.
Just sellisel hetkel tundsingi, et vajan oma ellu muutust. Vajan sellist muutust, mis aitaks minevikuvigadest paremini õppida. Et need vead ei mõjutaks nii suurel määral uut algavat puhast suhet.