Sten Sang: kust tulevad kurjad naised ja mehed?

Sten Sang Foto: Erakogu

Sten Sang mõtiskleb, miks on mõni inimene alati tige ja suhtub end ümbritsevasse jäägitu negatiivsusega.

Suhetest ja sõpruskonnast on meelde jäänud mitmeid eriliselt tigedaid persoone. Pole siiani väga süvenenud, mis neid selliseks muutis. Viimasel ajal olen siiski sellele mõtlema hakanud ning toon välja mõned mõtted, mis tekkisid.

Oma eelmises suhtes võistlesin pooleteist aastat ärapanijast naisega. Maadami suurim õnn ja rõõm oli kellestki parem olemine ja selle valjuhäälne kuulutamine. Koheselt meenuvad USA komöödiad, kus Stifleri-nimeline tegelaskuju luusereid peadpidi tualettpotti kastis ja nii oma ülemvõimu kehtestas. Samasuguse märjakskastetud kaotajana tundsin ka end oma võimuka eksnaise kõrval. Ta suutis igast elusituatsioonist välja imeda võistluse ning endast teha vapra võitja. Lemmikväljendiks pärast iga edukat aktsiooni oli: «Ära panin!»

Olen püüdnud välja mõelda, mis ajendas teda nii käituma. Oma osa võis olla eksnaise vanemate vahel valitsenud hierarhia kopeerimisel. Ka seal oli naine kõiketeadja ja eksimatu ning mees rohmakas vigadetegija. Iseenesest pereema ei olnud üdini tige inimene, aga mis puudutas otsuste langetamist, siis muutus ta tõeliseks raskekaalutšempioniks.

Püüdsin ekskaasale selgitada, et selline peremudel on vildakas ning suhtes ei saa üks pool olla õigem kui teine. Ta kuulas mind ära, kuid oma käitumises ei muutnud daam midagi. Vaidluses suutis ta mind alati maa põhja argumenteerida. Lasin tal seda aasta jooksul teha, kuni kogunenud frustratsioon ja kõikumalöönud enesekindlus andsid vastulöögi. Kui olin alkoholi tarbinud, muutusin ise kurjaks ja hakkasin stseene korraldama. Selline käitumine ei viinud kuhugi - hommikul kahetsesin oma kurje sõnu ning vabandasin omakorda ekskaasa ees. Tema oli taaskord võitnud.

Keskkooli viimases klassis kohtusin noormehega, kellega kiirelt sõbrunesin. Koos veetsime aega ka kooliväliselt ja esialgu kulges kõik väga lõbusalt. Pikapeale õppisin teda tundma ning tüübi suust kostus aina enam negatiivseid hinnanguid ümbritsevale. Sõna «saast» ja «värdjas» käisid nii pereliikmete, meie idanaabrite kui ka suvaliste jõmmide pihta. Algul ei pööranud ma toimuvale erilist tähelepanu, kuid pikapeale muutus sõbra õelutsemine väsitavaks. Püüdsin igati talle toeks olla ning semu elu värvikamaks ja lõbusamaks muuta. Koos ostsime talle trendikamaid rõivaid, käisime väljas lõbutsemas ja sebisime linna pealt naisi. Eriti pikaks ajaks ükski neiu temaga siiski kokku ei jäänud. Lahkuminekule järgnes alati kassiahastus ja järjekordne pettumine kõiges. Lõpuks ei näinud ma enam erilist mõtet tema ellu uute inimeste toomisel. See ei olnu abi, mida noormees vajas.

Olen tagantjärgi mõelnud, et mis tema puhul toiminud oleks. Hiljem tunnistas tüüp ise, et terapeudiga vestlemine oleks teda edasi aidanud. Ta oli sügavalt pettunud oma alkoholilembeses isas ning ülikontrollivas vanaemas, elas aastaid nende korteris ning sealne õhustik muserdas noort hinge korralikult. Mina olin omakorda ise noor ja uljas ning ei osanud talle pädevat nõu anda. Ka polnud meil kummalgi piisavalt ambitsiooni, et kodulinnast üldse minema kolida. Sõber tegi küll korduvalt selleteemalisi ettepanekuid, kuid mind hoidsid kinni armastatud inimene ja hooliv kodune õhkkond. Kartsin, et muutun sõbraga liiga tihedalt suheldes samasuguseks nagu tema. Et lõpuks vihkan kõiki ja kõike.