Kolumnist Sten Sang arutleb selle üle, kui tõsiselt peaks elu võtma ja mis tegelikult õnnelikuks teeb.
Sten Sang: kas lapsemeelne suhtumine on halb?
/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
31. detsember 2012, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Beebi ilmale toonud ema ootab kannatamatult maimukese esimest naeratust. Mõne aja pärast aga ilmub see kauaoodatud rahuolu ilming uue ilmakodaniku näole aina harvemini. Lõpuks tundub juba kohatu millegi üle rõõmu tunda, kuna rahvuslikud vanasõnadki keelavad enne õhtut naermise. Ka lubab vanarahvas, et pill tuleb pika ilu peale ning muid õudusi, kui ei oska oma positiivseid emotsioone kammitseda. Kas tõesti kehtib elus reegel, et oma õnne peab teiste eest peitma? Lõpuks võib õnn ka sinu enese eest peitu minna...
Olen mõnes mõttes privileegitud seisus - näen oma reaalse vanuse kohta kümme aastat noorem välja. See võimaldab tunda end ka avalikus ruumis vabamalt, kui teised kolmekümnele lähenevad murekortsulised eakaaslased. Enamik neist stressab igakuise majalaenu ja tõbiste laste pärast. Ka pole elukaaslane nii romantiline või hooliv kui võiks olla. See kõik vajutab nende hingele oma pitseri ning lõpuks tundub juba kohatu millegi üle siirast rõõmu väljendada.
Olen loobunud oma isa külastamast. Tema on üks stiilipuhtamaid eestlasi, keda tean. Vestluse alguseks tuleb kiire küsimus, kuidas teisel läheb. Seejärel pikk tiraad sellest, kui raske on elu ja kuidas ikka midagi teha ei jõua. Saan teda nüüd võrrelda oma äiapapaga - selle mehe energia ja suur teotahe on mindki nakatanud. Pole olemas asja, millega see mees hakkama ei saaks. Käepäraste vahenditega oleme kõik võimatuna tundunud ülesanded koos lahendanud. Kui mind oleks sama asja mu isaga kokku tegema pandud, istuksime siiani käed ripakil. Lisaks kiruksime valitsust ja väikest palka. Mõne aja pärast peaksin ilmselt ka poes ära käima, et kirumisest kuivale keelele õlut peale valada.
Olen saanud palju põhjendamatut kriitikat selle eest, et ma ei suhtu ellu täie tõsidusega. Vastuseks sellele - me elame pisikesel sini-rohelisel keral, mis hulbib Universumis. Kui tõsiseltvõetav see juba on? Ma ei väida, et kõik elus on labane ja lihtne, vaid et oma muredesse enese ja teiste uputamine on liiast. Paaniline kartmine, et keegi varastab meie õnne ära, kui seda näitame, on mõnevõrra isegi põhjendatud. Keegi ei taha ilma jääda suure vaevaga kokku kraabitud mammonast ega armsaks saanud lähedasest inimesest. Kramplik kinnihoidmine aga ei lase hingata ei endal ega ka teisel.
Inimesed tulevad meie ellu ja lahkuvad sealt põhjusega - me saame neilt õppida. Oma eelmisest suhtest õppisin oma emotsioonide ohjamist. Õppisin seda nii kaua, kuni lamasin kägaras maas ja nutsin. Ma ei jõudnud enam ennast väänata selliseks nagu naine mind näha tahtis.
Praegune kooselu algas minu jaoks hirmutavalt - naine tundis varjamatut rõõmu minu jaoks imelikest asjadest. Pisikene üllatusmuna Hello Kitty kujuke pani ta sama õnnelikult naeratama nagu miljonivõit lotos. Algul suhtusin sellesse kõigesse väga umbusklikult, kuid nüüdseks olen harjunud. Rõõmustame koos väikeste asjade ja kordaminekute üle - see on parim, mida üks inimene teisele õpetada saab.