Kolumnist Pirgit Toomel kirjutab sellest, kuidas ta jõuluõhtul vanematele oma uut kallimat tutvustas ning milliseks kahetsusväärne olukord kujunes.
Pirgit Toomel: mehe kohtumine minu vanematega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulud on alati erilised ja aasta-aastalt erinevad, kuid tänavusi jään mäletama elu lõpuni. Olles perele rääkinud, et minu ellu on tekkinud uus meesterahvas, tuli ka tema jõuluõhtusöögile kaasa võtta. Kuigi see ei olnud mina, kes vanematega tutvuma pidi, olin rohkem närvis, kui keskkooli eksameid sooritades. Kuidas tutvustada välismaa meest, kes eesti keelt ei räägi ja sülti ei ole söönud, nii, et kodustelt heakskiidu saaksin?
Mis seal siis ikka. Ega liigne muretsemine halba eemale ei hoia. Peoriided selga, mees käekõrvale ja sõit vanemate juurde. Tee peal rääkisin kiiresti meie pere traditsioonidest ja inimestest, kellega ta kohtub. Jagasin paar trikki, kuidas muljet avaldada ja mida kindlasti teha ei tohiks. Lisaks hankisime koerale uue mänguasja ja juustu altkäemaksuks. Tean, et kui meie pere silmatera ta heaks kiidab, on pool teed ema südameni sillutatud. See on tähtis, kuna tema on see, kes suudab isa arvamust mõjutada ja minu valikut aktsepteerima panna.
Vastuvõtt oli soe ja armas. Seadsime kingid kuuse alla ja istusime jõululauda. Teadsin, et nüüd alles tõeline analüüs algab. Kuna väljas oli külm ja meie ninad punased, ulatati meile kruusid hõõgveiniga. Nägin, mismoodi ta tassis hõljuvaid pähkleid naeratades vaatas. Rääkimata asjaolust, et siin peres kuumutatakse punast veini! Jõululauas oli imestamist kui palju - sült, verivorstid, pohlamoos, marineeritud räim jne. Pean ütlema, et ta oli väga vapper meie traditsioonilisi roogasid proovides. Öelnud, et ema kartulisalat on selle suguvõsa hitt peolaual, oskas ta komplimentidega ka tema kõrvad liikuma panna.
Õhtu kulges kenasti. Ta teadis täpselt, kuidas tähelepanu ära kasutada, näidates üles huvi meie perekonna vastu ja leides sobivad teemad kõigi jaoks - alustades juttu koertest ja lõpetades vormelisõiduga. Ka minu isa musta huumori oskas ta läbi hammustada ja naljale naljaga vastata. Kõik läks hästi momendini, mil kapist võeti välja viski. Sain aru, et on aeg jätta mehed omavahele.
Pärast mitme tunni möödumist otsustasin olukorda kontrollima minna. Tundus justkui neist oleksid parimad sõbrad saanud. Ma olin marus! Esiteks jõulud on rahu aeg, mitte pühad, kus napsutada. Teiseks, tõin ta endaga ühes perele tutvustamiseks, mitte kellelegi joomakaaslaseks. Olles üpris pahane, otsustasin sinna jääda ja kuulata, millest nad räägivad. Sain peatselt aru, et olukord oli isa poolt tahtlikult tekitatud. Tema plaan oli ta purju joota ja küsimustega üle valada.
Paari tunni jooksul olid nad jõudnud mitu teemat läbida. Alustades lapsepõlvest ja lõpetades sellega, et «Prince Charming» on lahutatud. Samuti olid nad rääkinud meie tutvumisest. Mille peale sain kommentaari, et sina Pirgit käid siis meil mehi baaridest üles korjamas. Jah, kallis isa, see ei olnud raamatukogu, kust ma ta leidsin.
Just siis, kui ma mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, suutis «Prince Charming» öelda «aga siis kui me Pirgitiga San Franciscosse kolime.. » Mida? Võite seda reaktsiooni ette kujutada. Ma ei osanud ka midagi öelda. Tean, et andsin lubaduse, kui tutvusime. Aga minu perele oleks see suur muutus. Ilmselgelt oli see kõigile šokeeriv uudis. Ma ei ole neile rääkinud, et plaanin Eestist lahkuda. Veel enam, lahutatud mehega, keda ma tean tegelikult vaid mõned kuud.
Õhtu lõppes suure skandaali ja draamaga. Ühelt poolt oli minu pere täiesti endast väljas. Kuidas ma olen andnud lubaduse, ilma seda nendega arutamata? Teisest küljest oli «Prince Charming» minu peale pahane, kuna ma ei ole sellest mõttest isegi kellelegi rääkinud. Mina omakorda urisesin, kuna ta suutis meie pere jõuludel end purju juua! Tema jällegi süüdistas mind inimestega mängimises. Pere reaktsioon oli konkreetne ei ja veelkord ei. Pirgit ei koli San Franciscosse kakskümmend kaks aastat vanema lahutatud mehega peret looma.
Teate seda tunnet, kui tahaks lihtsalt maa pealt kaduda? Mõelda, et see oli halb uni ja midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Vahel ma lohutan end mõttega, et see päev ei kordu kunagi. Küsimus on, kuidas tagajärgede likvideerimisega hakkama saada?