Sten Sang: aastavahetus läheb alati käest ära

Sten Sang Foto: Erakogu

Möödunud kolmesaja kuuekümne viie päeva viimane õhtu mõjub müstiliselt. Sel ajal juhtuvad asjad, mis muudel hetkedel tunduksid ekstra kohatud ja suisa võimatud. Minu viimased kolm meeldejäävamat uue aasta tervitamist on võtnud väga omapärase pöörde.

2005. aasta ärasaatmine algas varajasel õhtutunnil meeleoluka vermuti degusteerimisega. Klaas klaasi järel muutus tuju aina vallatumaks ja lõpuks sai enda poole kutsutud paras seltskond. Seltskond sisaldas ühte kuivetunud mees-sõpra ja kolme naist. Juhtumisi oli kogu see trio ka minu linade vahelt läbi käinud.

Sain tehtud veast kohe aru - tundsin end enam kui imelikult, kui kõik need neiud mu elutoas diivanil istet olid võtnud. Et olukorda parandada, valasin nii endale kui saabunud külalistele veel ohtralt aromatiseeritud veini. Mis omakorda oli veel suurem viga, kuna kustusin unele lausa kolm tundi enne südaööd.

Hommikul raske ohkega silmi avades selgus, et külas viibinud kurikuulus kompott eksidest oli mu voodi ette pühadekaardi poetanud. Seal sooviti head uut aastat, mis mul nägemata jäi.

2011. aasta ja euro mälestusväärne tulek möödus üksi televiisori ees. Olin küll väga oodatud suurejoonelisele peole mõisas, kuid loobusin pakkumisest. Suutsin end nii masendusse mõelda, et sisustasin tähtsa õhtu andunult naljasaadete jälgimisega.

Veider, kuidas uue aastanumbri ettelöömine mõjub hingele vahel väga rusuvalt. Vaikselt meenub möödunud aeg ning tekib hetk hinnangute andmiseks. Kas olen teinud häid valikuid või olen oma otsustes lootusetult läbi põrunud. Väga levinud on lubaduste andmine algavaks uueks aastaks. Üldjuhul need vapralt tehtud avaldused ununevad esimese paari nädalaga. Lubatud dieet jääb ära kiire elutempo tõttu ja raha ei saa säästa, kuna mingi pakkumine on lihtsalt liiga hea, et sellest loobuda.

Käesoleva aasta saabumise oleksin jälle äärepealt maha maganud. Alustasime varakult lõbusat tähistamist ning pingutasime seekord hõõgveiniga üle. Õnneks aitas kiire uinak ja paar tundi enne saluuti olin jälle aktsioonis. Seadsin sammud linna keskväljaku poole. Ei tahtnud üksi minna ja tegin kiire kõne «tagavaranaisele». Veetsime need mõned tunnid koos - tema muudkui pildistas rakettide lendu ja mina soovisin uue aasta soove. Kõige suuremaks sooviks oli selle õige inimese leidmine oma ellu. Nagu eelnevalt mainisin, olin soovimise hetkel koos neiuga, kellega just palju ühist polnud.

Ilmselt keegi seal kõrgel siiski kuulis mind ja kui midagi väga soovida, siis võib juhtuda, et läheb õnneks. Ma ei väida, et mu soovi peale ilmunud naisega kooselu alati roosamanna on, kuid koos on meil alati põnev. Naine ise ütles selle kohta huvitava lause - ta teab, milliseid nuppe minu puhul vajutada. Mõnikord tahaks ta minuga sama halvasti käituda kui mina temaga, kuid erinevalt minust suudab armsam end tagasi hoida.

Usun, et 2013. aasta lahkumise veedame koos. Ehk sel aastal ei tule kuskilt tumedast nurgast depressioon ega sõbrad ohtra «võlujoogiga». Ja mida ma uuelt aastalt soovin? Kõike head neile inimestele, kes mulle on kunagi halba soovinud. Ilmselt on nad õnnetumad kui mina ja endast halvemas olukorras olijat peab aitama.