Kes meist poleks näinud jonnivat last? Neid kohtab nii poes kui mänguväljakul ja tänaval, aga kõige sagedamini oma kodus. Vaatamata kasvatusteadlaste ja perenõustajate soovitustele säilitada rahu, oskavad väikesed jonnipunnid vahel oma vanemad tõeliselt närvi ajada.
«Mõni võib-olla suudab rahulikuks jääda, aga meil on küll nagu itaalia perekonnas, kus on kisa ja kära ning pärast kaelakuti leppimised. Kasutusel on klassikalised võtted – jalapealt pikalikukkumine, hunnikusse kokku vajumine, jalgade trampimine, uste paugutamine, löömine ja muud valuvõtted, nurgas mossitamine ja solvunu mängimine peale selle,» kirjeldab kodust olukorda kolme ja poole aastaste kaksikute ema Kristina.
Ta selgitab, et asi saab enamasti alguse mingist täiesti tühisest asjast. «No tahtis laps ise kapi pealt õuna võtta, aga rumal ema võttis selle sealt ja ulatas lapsele.»