Anu Saagim: kaotamise ilu ja valu

Tallinna lennusadamas esitleti Baltika grupi uue hooaja moekollektsioone. Kohal oli ka moegurmaan Anu Saagim Foto: Viktor Burkivski

Olen olnud lapsest saati innukas lauamängude fänn ja kaartide taguja. Parim meelelahutus lennukis või kohvikus kõhutäit oodates.

Kehv on vaid see, et olen vilets kaotaja. Olin lapsena ja olen ka praegu. Kui kaardi­män­gus häving terendamas, kisub suunurk vägisi viltu ja silmist lendab sädemeid. Kui tuju veel ekstra miinuses, lendavad kaardid laksuga nurka või panen ise enne mängu lõppu plagama.

«Monopoli» või «Ümbermaailmareisi» jubinad on lennanud kümneid, kui mitte sadu kordi vastu seina. Neid on siis tore enne järgmist mängukorda kirudes kapi tagant või sohva alt taga ajada.
Praegu suudan oma temperamenti siiski pisut ohjeldada.

Lapse ees hakkas juba piinlik. Pole tore olla ema, kes on kehv kaotaja. Kuid vahel ajab kaotamine mind ikka veel kergelt keema. Oskan seda lihtsalt paremini varjata. Kõrvuni veetud suuga ja ohjeldamatu naeruga. Varjatud pinge loevad välja vaid väljavalitud, kes oskavad mind taktitundeliselt rahule jätta. Õnneks möödub vihahoog sama kiiresti kui äikesepilv.

Jumal tänatud, et mina pole siiski maailma kõige kehvem kaotaja. See on hoopis staartennisist Andre Agassi. Lugesin hiljuti tema elulugu «Open», kust õppisin võitmisest ja kaotamisest vist rohkemgi kui terve oma elu jooksul kokku.

Eriti erutas mind üks täiesti enesestmõistetav tähelepanek. Noor Agassi oli briljantne mängija, kuid tal läks kaua aega, et võita oma esimene Grand Slami turniir. Kui see lõpuks juhtus – ja veel Wimbledonis –, tundus Agassile, justkui oleks ta saanud jälile räpasele tõele. Nimelt et võidurõõmu ei või kunagi võrrelda kaotusvaluga. Viimane on alati suurem ja kestab kauem. Geniaalne tähelepanek!

Aga arvan, et leidsin Agassi raamatut lugedes ka ühe pisema tõe. Ta mängis alati paremini nende vastastega, keda päriselus tõeliselt jälestas või vihkas. Kui vastas oli sümpaatne mängija, näiteks kaasmaalane või sõber, tuli ka kaotus lihtsamalt. Agassi teadis, kui valus on kaotada. Ta soovis seda kogu südamest vaid vihameestele.

See, et võidurõõmu asemel üritadki vältida teisele kaotusega kaasnevat meelehärmi. See, et oled valmis kaotama ja kogema pigem ise tuska kui vaatama teise õnnetut nägu. See kõik tundus kuidagi tuttav. Kas ka mina olin nõus lapsele või parimale südamesõbrale kaotama, et vältida nende kurbust? Aga loomulikult!

Ma ei mäleta täpselt, kas Agassi ütles selle oma raamatus ka sõna-sõnalt välja, aga mina tajusin seda nii, et kui me kaotame, siis ainult iseendale. Alati.

Tõdemus peaks kaotamise mulle vist lihtsamaks tegema, aga võta näpust. Viimati potiknoid mängides lendasid tükkideks rebitud kaardid laia kaarega taas põõsasse.