Ingrid Peek kirjutab Anne ja Stiili detsembrinumbris, et armusõltlast painab tihti kujutelm, justkui oleks ta ilma partnerita ebatäielik ning vaid partner suudab tagada talle õnne ja armastuse - nii veeretab ta iseendaga tegelemise asemel vastutuse teise õlule.
Kuid klammerdujaga koos olemine on partnerile suur psüühiline väljakutse, mis hävitab empaatiat ja armastust ning muutub tihti ahistavaks.
Sõltuvushaigusest paranemisest raamatu kirjutanud Aigi Vahing on valusate kogemuste kaudu jõudnud arusaamisele, kuidas tõelist armastustunnet ära tunda: «Kui ma kaotan energiat, kuhtun, kahanen väiksemaks, ei ole tegu armastusega. Kui sillerdan ning tunnen südant avardumas, on see armastus.»
Psühhoterapeut Katrin Saali Saul tõdes, et kui inimene on iseendaga üksi olles õnnetu ja kui tema õnne eest vastutab ainuisikuliselt ta partner, paneb ta kaasa õlgadele liiga suure koorma. «Nii on sõltlane-klammerduja tavaliselt passiiv-agressiivne, ta armastab küll arutul kombel teist, ent unustab enda armastamise sootuks ära.»
Saali Sauli sõnul õnnestuvad kõige paremini sellised suhted, kus mõlemad partnerid saavad iseendaga hästi läbi, teavad oma vajadusi ja soove ning kannavad hoolt nende täitumise eest - terviklik inimene ei vaja partnerit selleks, et terviklikuks saada, vaid koos luuakse armastuse ruum, kuhu sünnivad lapsed, ehitatakse kodud.