Kertu Jukkum tähistab just täna Mammi mälestust erakordsel moel

Kertu ja Mammi. Foto: Erakogu

1. juuni 2024, 09:00

Sellel naisel on küll kümne inimese energia! Kertu Jukkumi tegutsemistuld vaadates jääb tihti selline mulje. Kuid naine ise kinnitab: «Minu Mammi oli veel palju energilisem, täis elujanu ja hulljulgust! Ma olen kõik selle temalt pärinud.» Mammi elas Narvas ja oleks sel aastal saanud 92. Kertu jookseb armsa Mammi mälestuseks täna Narvas poolmaratoni. «Just nendel tänavatel, kus me lapsena käisime,» märgib ta meeleliigutus hääles.

Kertul on Narva ja Mammiga väga eriline side – aastaid saab just tema eestvedamisel terve pere Narvas kokku. Alati tehakse seda 1. juunil, kalli Mammi surma-aastapäeval ning kohtumine kulgeb seikluslikus ja aktiivses vormis. Kertu usub, et Mammi naeratab, kui seda tava pilve pealt vaatab.

Kertu täna Narva maratonil. Tähendus selle pingutuse taga on liigutav. Foto: Erakogu

«Minu vanaema, kes on pärit Narvast, pidas alati just Narvat Eestimaa kõige kaunimaks linnaks,» jutustab naine. «Kahjuks neli aastat tagasi 1. juulil lahkus Mammi siitilmast, siis tegin ettepaneku täpselt tema surma-aastapäeval 1. juunil või sünniaastapäeval 1. juulil Narvas kohtuda. Ja nii igal aastal. Nii me kohtumegi siin temaga kuni aegade lõpuni.»

Jooksufännist naisele tegi erilist rõõmu, et juhuslikult toimub tänavu just sel tähtsal päeval Narvas poolmaraton, millest ta loomulikult osa võtab. Ja kui päris aus olla, siis see hull naine jookseb samal päeval veel teise jooksu Rakveres otsa. «Ebareaalne, kui äge! Saab joosta just neil tänavatel, kus iga tänavanurk peidab vanaema mälestusi.»

Narvas on Kertu ja tema kaksikõde Kadi suures osas üles kasvanud ning linna risti-põiki läbi käinud, aga avastamist jätkub tänase päevani. «Uskumatu, kui vähe Narvast teatakse! See linn on nii rikas ja eriline. Meie siiamaani iga aasta avastame mõnd uut põnevat paika.»

Kertu Jukkum, tema kaksikõde ja kallis Mammi. Foto: Erakogu

Heas mõttes hull vanaema

Kertu meenutab Mammit suure soojuse ja armastusega, kuid tõdeb samas: «Eks ta oli selline pöörane tüüp! Tegi, mida ise tahtis. Elu koos Mammiga oli üks seiklus teise otsa!» Jutustame neist mõned.

Kertu ja Kadi olid vaid kolmeaastased, kui Mammile tuli mõte – võtaks õige tibud ja sõidaks Narva! Laste emale «unustas» ta seda loomulikult öelda ja nii avastasid vanemad õhtul ahastusega, et lapsed on kadunud.

«See oli ainus kord ajaloos, kui meid on politseiga taga otsitud,» räägib Kertu. «Toona oli ta miilits. Ema-isa ju ei teadnud, kus me oleme! Aga Mammi ei näinud selles mingit probleemi: mina otsustasin, kuidas te ei teadnud siis? Ja kui me viimaks leitud olime, vaevalt me siis koju läksime. Mammi otsustas, et meie oleme nüüd siin ja sinna ka jääme!»

Kertu sõnul oli Mammi pisikestele paljuski ema eest, hoolitses iga päev ning oli alati lähedal. «Meie ema käis siis koolis ja tööl, tal oli nii palju tegemist, neli last ikkagi. Mammi oli meie peamine hoidja. Ta tuli isegi restorani tasuvalt töölt ära, et saaks meiega olla, vanaema amet oli tema arvates kõige tähtsam amet maailmas.»

Mammi kodu juures. «Koos minuga on siin kaksikõe lapsed, kes on nagu minu omad. Reliisa ja Hanna-Brita.» Foto: Postimees

Ebatavalised lemmikud vannis

Kertu Mammi oli tulihingeline looma- ja linnusõber. Tema lemmiklinnud olid kalkunid – nii ilusad ja sümpaatsed tegelased. «Tookord me olime taas oma suve veetmas Narvas, kui Mammi korraga otsustas – tema on andnud kalkunite fänn ja võtab endale ka kalkunid,» jutustab Kertu. «Mõeldud-tehtud! Kohe samal päeval sattusime Jaanilinna ja Mammi otsustas linnud sealt kohe ära osta ja kaasa võtta. Paraku me ei läinud sealt sugugi kohe maale...» See pisiasi muidugi hakkajat Mammit ei takistanud, et kalkunid peavad vahepeal linnakorterielu proovima.

«Siis me pidasime neid kalkuneid oma Narva linna korteri vannis ja käisime nendega jalutamas Joala tänava pargis. Inimesed tulid küsima, mis linnud need on. Ega see vist päris tavaline ei ole, et keegi linnapargis oma kalkunikesi jalutab.» Mammile tema kalkunid meeletult meeldisid – ta suhtles nende nagu lemmikloomadega ja pidas neid väga intelligentseteks. «Toonekured on ülitargad. Ma küll ei mäleta, et need kalkunid meeletut nutikust ilmutanud oleks, aga armsad olid nad küll.»

Kalkuneid pidas Mammi aegade lõpuni – oli suur loomasõber, neid ära küll ei saanud süüa. Ikkagi armsad sõbrad.

Levinud arvamusega, et kalkunid võivad olla kurjad, Kertu ei nõustu. «Eks see on kinni ka isendis ja perenaises. Mäletan kõigi nende paljude aastate jooksul vaid ühte kalkunit, kes oli veidi tujukas. Pigem olid kuked sellised kurjemapoolsed. Aga sa pead looma ise austusega suhtuma! Mina sain juba lapsena aru, et loom on loom ja lind on lind, ta ei pruugi teha sinu tahtmist.»

Vahukoera hüpe

Kertu loomaarmastus on midagi, mida ta ise usub olevat kaasa sündinud. See pole kusagilt tulnud, see on temaga alati olnud. «Niipea kui olin pisikese põnnina juba piisavalt hakkaja, tassisin loomi koju, ka Mammi juurde,» meenutab ta ühte esimest lugu. «Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas see nii sai, et olime Kadiga omapäi õues. Mammi oli turul käimas, meie magasime. Küllap me ärkasime ootamatult vara üles, ruttu välja ja nii me sealt tänavalt ühe kurva olemisega koerakese leidsime. See oli suur, sõbralik, valge koer. Õudselt räpane. Igal juhul võtsime selle koerakese endaga kaasa, viisime korterisse ja hakkasime teda pesema.»

Tol ajal oli seep suur defitsiit, mida sai ainult talongiga. Nii oli Mammil hoolsa perenaisena kodus terve seebikogu, mida siis kokkuhoidlikult pruugiti. Pisikesed plikad sellest loomulikult midagi ei teadnud – haarasid ühe Mammi hoolsalt hoitud peene seebi ja asusid räpast kutsat küürima.

«Kui koer oli üleni vahune, astus Mammi tuppa. Ja see koer hüppas üleni vahusena vannist välja ja lõrises, ta nii kaitses meid. Mammit ta enda koju enam ei lubanud! Nii pidime selle koerakese korterist välja eskortima, et Mammil oleks rahulik omas kodus edasi elada.»

Kertu Jukkum on kirglik loomasõber, täpselt nagu armas Mammi. Foto: Erakogu

Elujanu allikas

Kertu usub, et suure osa oma unikaalsest karakterist ja kirest on ta just Mammi käest saanud. «Just kadunud Mammi on mulle pärandanud energia, elujanu ja kartmatud geenid.

Olen just temalt pärinud lõputu optimismi. Tema oskas võtta elu kergusega ja lustiga ning nii iga päev. Iga päev temaga oli nagu pidupäev, ükski päev ei tohi niisama mööda minna. Mina katsun samamoodi elu võtta.»

Kuid rõõmu kõrval oli Mammi ka lõputult töökas ja tegus. See, mida ta kõike suutis korda saata, selgus nii, nagu tihti juhtub alles pärast tema lahkumist. «Me võiks rohkem aega võtta, et märgata ja kiita! Ega me enne ei näe, mida inimene ära teha jõudis, kui ta on läinud. Siis näed ja saad aru – supernaine oli.» Mammi ärkas enne kukke ja koitu ning toimetas hilisõhtuni. Sellegi on Kertu kaasa saanud – ta armastab vara tõusta, et nautida päikesetõusude maagiat, ilu ja vaikust. Aga ega ta vara magama minna samuti raatsi – loojang on ka eriline ja inspireeriv. «Mu Mammi on tohutult kirglik, hästi positiivne ja tuline naine. Ma tahan mõelda, et olen nagu tema, see oleks mulle suur au.»

Kertu koos kaksikõega Narvas jooksmas. Aasta on 2011. Foto: Erakogu

Talle anti vaid kaks kuud, aga...

Kertu Mammi elas 87-aastaseks. Neid aastaid on palju, aga Mammile jäi siiski väheks. «Tal oli alati unistus elada 92-aastaseks ja just sel aastal olekski ta saanud 92. Tal oli kohe selline kindel vanus miskipärast ära otsustatud – just kasutütre kuldpulmas tahan mina ära käia. Niipalju talle kahjuks polnud antud, tuli kuri haigus, pankrease vähk. Aga särtsu temas jagunuks ka sajani.»

Mammi erakordne energia ja elujanu ei jätnud teda maha ka koletut diagnoosi kuuldes. Arst ütles otsekoheselt, et elada on sel naisel jäänud ainult kaks kuud. Aga Mammile sellest ei piisanud – tema võttis kätte ja elas endise hooga veel terve aasta ja kolm kuud. Oleks edasigi pannud, ise ta alla ei andnud, aga siis sai aeg otsa.

«Tal oli palju niisuguseid kordi, kus tuli kutsuda kiirabi, kriitiline eluohtlik seisund,» jutustab Kertu. Mammi viidi sireenide huilates haiglasse ja pere jäi hingevärinal ootele, kas nüüd ongi kõik. «Aga juba päev-paar hiljem ta alati helistas: «No kui kaua ma siin haiglas nüüd olema pean? Tulge juba ja viige mind koju ära!»

Kertu on jooksnud 18 maratoni erinevates riikides. Foto: Postimees

Nii lihtne!

Kertu on kirgliku jooksuentusiastina sama tuntud nagu maailmaränduri, teletähe ja loomasõbrana. Kuid üllataval kombel teatab ta naerdes: «Mina olin meie peres see kõige vähem sportlik! Avastasin liikumise enda jaoks alles kaksteist aastat tagasi.» Kertu ema, isa ja kaksikõde Kadi on kõik väga sportlikud ja kogu elu palju liikunud. Kertu on korra isegi kaksikõega üheskoos Narva maratoni jooksnud. «Nii tore oli koos joosta! Kümme aastat tagasi me Narvas poolmaratoni jooksime, Mammi ootas meid finišis, see kord jääb alatiseks meelde!» Paraku lõi Kadil välja üks vana vigastus, mis oli seotud raske autoavariiga noorpõlves, nii et tema joosta ei saa, elab oma liikumisrõõmu välja muudel aladel.

Kertu aga jookseb kasvava kirega. Miks? «Jooks on kehale ja vaimule hädavajalik, aga see on ka omaette seiklus. Maratoniturismis saab jooksukire kokku panna veel reisikirega. See koht, kus me jookseme, on ka väga oluline emotsioon. Sest joostes sul tõesti on aega seda vaadata ja märgata ka!»

Jooks on Kertu üks lemmikaladest ka sel põhjusel, et seda harrastada on nii lihtne. «Triatlon on keeruline ala, rattasõidu treeninguks peab sul olema mitu tundi ja Tallinna linn pole just kõige rattasõbralikum. Ja ujumiseks pead minema treenima väliveekogusse. Jooksuks – kui sul on pool tundi, siis lihtsalt lähed.» Kertu on jooksnud 18 maratoni üle maailma. Tavalist distantsi tal pole, maratoniks valmistudes on üks rütm, niisama elus teine. Kuid tihti seob ta liikumise suhtlemisega. «Püüan jooksma minna mõne toreda jooksukaaslasega, siis annab see teistmoodi tähenduse. Tund aega on keskmine, millega jõuab võtta umbes kümme kilomeetrit.»

Vaimse tervise imerohi

Kertu usub, et oleks jooksjaid meie keskel rohkem, oleks vaimse tervise muresid kordades vähem. Ja tema usku kinnitavad ka juba enam kui 20 aastat tagasi tehtud uuringud – kõigist vaimse tervise teraapiatest ja medikamentidest, isegi nende kombinatsioonist on regulaarne liikumine tõhusam. Aitab ajukeemia korda saada ning seda ka korras hoida. Paraku kõik seda imetrikki siiski ei kasuta.

«Kõige lihtsamalt öeldes – jooks ju ergutab kohe meie aju,» selgitab Kertu. «Tekib erksam olek, parem tuju, positiivsemad mõtted, paremad ideed, me oleme sel päeval palju tõhusamad ja rohkem kohal. Toodab kehakeemias kohe dopamiini – tuju paraneb. Ja see, mis ta kehale annab – pidev, pikaajaline jooksutreening on väga hea liigestele ja lihastele, kogu kehale. Aga peamine on südamelihas! Eestlane sureb liiga vara südame-veresoonkonna haigustesse, selle vastu aitab kõige paremini südame treenimine. Rõhutan väga vaimse tervise osa. See on ammu kindlaks tehtud, et jooks on efektiivseim abivahend kõigi vaimse tervise murede korral, sel on sarnane toime antidepressantidega. Nagu öeldakse, et kui liikumine oleks tablett, siis oleks see tõhusaim medikament vaimse tervise murede korral!»

Kertu enda kehaline areng on selle parim tõestus. Ja mitte üksnes see, et enesetunne on parem ja suutlikkus tõusnud – ka arsti kommentaarid räägivad selget keelt.

«Kaksteist aastat tagasi ütles minu spordiarst: «Preili Jukkum, teil ei ole triatlonile asja! Minge tantsige, teie olete nii halvas vormis.» Aga nüüd ütleb seesama doktor rahulikult: «Preili Jukkum, teie minge kuhu tahate! Tehke ultrat. Teil on uskumatult tugev süda ja hea vorm.»

Mina nimetan kogu oma sporditeekonda tervisespordiks, see on mulle kõige tähtsam. Kui tervis paraneb, siis ma olen olnud õigel teel. «Ainult üle ei tohi treenida, enda enesetunnet peab kuulama. Siis teeb jooks tõesti ainult head!»

Kommentaarid