Kethi Uibomägi kolm kuulsat trumpi – särav naeratus, helisev hääl ja ülevoolav optimism – on kõik täiesti ehtsad. Võta kullaproov, kui tahad: naer tuleb siirast rõõmust. Sama ausalt on ta valmis jagama oma väga ränka läbipõlemise lugu. «Kui EMOs toibusin, siis ütlesin arstile: pange mulle ükskõik mida sisse, aga ma pean jalad alla saama!» See juhtus täpselt aasta tagasi.
«Ma käisin ikka väga pimedas kohas ja siiamaani olen alles teel sealt välja,» ütleb Kethi ootamatult vahetult. Miskipärast on meil tavaks kõik elu murekohad võltsnaeratuse fassaadi taha peita. Aga kui miski on ainult ilus – see võrdub alati valega. «Ma tahan sellest rääkida,» otsustab julge ja siiras naine. «Äkki see aitab kellelgi teisel ennast hoida.»
Kethi sai kodust kaasa igati head õpetussõnad: suhtu alati kõigisse abivalmilt ja hästi. «Aga sellel abivalmidusel on piir,» on naine nüüdseks mõistnud. Kui soov teisi aidata hakkab inimest ennast hävitama, siis tuleb piir seada.
Loe ka seda: Lapseootel eestlannale öeldi julmalt: «Tule nädala pärast tagasi ja ütle, kas jätad ta alles või ei»
Puhkust ei antud
«Tegelikult ütles töötervishoiu psühholoog mulle juba märtsis, et sul on kohe vaja puhkusele sõita,» meenutab Kethi. «Mulle ei antud puhkust. Mis on punane lipuke – inimesele tuleb anda puhkust, kui tal on seda vaja!» Naine pingutas edasi, hambad ristis. Kethi jõudis punkti, kus ta pani eesmärgid endast ettepoole, piitsutas end armutult tagant ja siis ütles kõik üles.«Kõige suurem laks tuli täpselt aasta tagasi, maikuus – ma ei liigutanud enam. Lamasin voodis, ei suutnud oma keha liigutada. Keha oli juba sellises seisundis...» Kas Kethi siis taipas, et ta peab endale viimaks ometi halastama? Ei! Kutsuti kiirabi.