INTERVJUU ⟩ Kethi Uibomägi: heliseva naeru saatel saab ka läbi põleda!

Avameelselt läbipõlemisest
Copy

Kethi Uibomägi kolm kuulsat trumpi – särav naeratus, helisev hääl ja ülevoolav optimism – on kõik täiesti ehtsad. Võta kullaproov, kui tahad: naer tuleb siirast rõõmust. Sama ausalt on ta valmis jagama oma väga ränka läbipõlemise lugu. «Kui EMOs toibusin, siis ütlesin arstile: pange mulle ükskõik mida sisse, aga ma pean jalad alla saama!» See juhtus täpselt aasta tagasi.

«Ma käisin ikka väga pimedas kohas ja siiamaani olen alles teel sealt välja,» ütleb Kethi ootamatult vahetult. Miskipärast on meil tavaks kõik elu murekohad võltsnaeratuse fassaadi taha peita. Aga kui miski on ainult ilus – see võrdub alati valega. «Ma tahan sellest rääkida,» otsustab julge ja siiras naine. «Äkki see aitab kellelgi teisel ennast hoida.»

Kethi sai kodust kaasa igati head õpetussõnad: suhtu alati kõigisse abivalmilt ja hästi. «Aga sellel abivalmidusel on piir,» on naine nüüdseks mõistnud. Kui soov teisi aidata hakkab inimest ennast hävitama, siis tuleb piir seada.

Loe ka seda: Lapseootel eestlannale öeldi julmalt: «Tule nädala pärast tagasi ja ütle, kas jätad ta alles või ei»

Puhkust ei antud

«Tegelikult ütles töötervishoiu psühholoog mulle juba märtsis, et sul on kohe vaja puhkusele sõita,» meenutab Kethi. «Mulle ei antud puhkust. Mis on punane lipuke – inimesele tuleb anda puhkust, kui tal on seda vaja!» Naine pingutas edasi, hambad ristis. Kethi jõudis punkti, kus ta pani eesmärgid endast ettepoole, piitsutas end armutult tagant ja siis ütles kõik üles.«Kõige suurem laks tuli täpselt aasta tagasi, maikuus – ma ei liigutanud enam. Lamasin voodis, ei suutnud oma keha liigutada. Keha oli juba sellises seisundis...» Kas Kethi siis taipas, et ta peab endale viimaks ometi halastama? Ei! Kutsuti kiirabi.

«Kui ma viimaks seal EMOs toibuma hakkasin, siis ütlesin arstile: pange mulle ükskõik mida sisse, aga ma pean jõudma õhtul eetrisse,» räägib naine. «Arst ütles, et ma olen hull. Mina vastasin uhkelt, et ma ei olegi normaalne inimene. Ja mulle tundus sellel ajal, et ma teen õigesti! Praegu ma enam nii ei teeks.»

Kethi pumbatigi üles, ta astus õhtul ekraanile ja telepublik isegi ei teadnud, kust põrgust ta on äsja läbi tulnud. Loomulikult ta nuttis ja oli täielikus paanikas, aga oma lubadust täitmata jätta tundus ilmvõimatu. «Aga siis ma ütlesin, et nüüd ma ikkagi ei tule rohkem.»

«Äkki ikka venitad kaks nädalat veel välja, hooaja lõpuni?»

«Ei venita...»

Eesmärk tähtsam kui elu

Kethi sai kõige karmimal moel teada, et enam ta iseenda arvelt vastu tulla ei saa. Seni tundus, et tema ise, tema tervis ja elu pole pooltki nii tähtsad kui temale seatud ootused, mida kihutavad täitma ta enda antud lubadused. Muidu tal pole seda elu ega tervist enam! Kethi Uibomägi andis endale armu alles läbipõlenuna, sügavas depressioonis. Ja mis kõige ehmatavam – oli südametuid inimesi, kes tema kannatuste üle rõõmustasid. «Kõige keerulisem oligi see, et paljud inimesed nautisid minu hävingut. Nad justkui nagu ootasid, et ma läbi põlen, ja plaksutasid käsi! Ja olid valmis kohe sööstma ja sellest lugusid trükkima. Siis ma mõtlesin – mis iganes mu elus saama hakkab, ma ise mitte iial kellelegi kunagi nii ei tee!»

Läbipõlemist oleks väga palju targem ja tervislikum ära hoida, kui üritada sellest välja tulla. Ka Kethi kõrval on alati olnud väga lojaalne toetavate sõprade ring. «Mu sõbrannad saavad aru, et kui ma ära kaon, siis midagi on valesti. Eraelu peab ka säilima, kohustuslikus korras! Ja puhkamine.» Aga ega ta siis kuulanud...

VAATA KA lugu Kethiga menubändi La La Ladies ajast: VIDEO! Kuus meetrit jalgu ja kuumad tangid

«Ma käisin ikka väga pimedas kohas ja siiamaani olen alles teel sealt välja,» ütleb Kethi Uibomägi. «Ma tahan sellest rääkida! Äkki see aitab kellelgi teisel ennast hoida.»
«Ma käisin ikka väga pimedas kohas ja siiamaani olen alles teel sealt välja,» ütleb Kethi Uibomägi. «Ma tahan sellest rääkida! Äkki see aitab kellelgi teisel ennast hoida.» Foto: Konstantin Sednev

«Naistejutud» Kethiga

Veelgi siiramalt, pikemalt ja vahetumalt saad kõigest osa Postimees Naise podcast’is «Naistejutud». Vestlust Kethiga kuulete 27. mail.

Saade igal laupäeval kell 11.00 leheküljel naine.postimees.ee.

«Naistejutud» leiab ka Spotifys. Tänaseks on siiraid, sisukaid vestlusi suhetest ja enesearengust koos põnevate külalistega salvestatud 298, kõik need on järelkuulatavad. «Naistejutud» tähistab sel kevadel 300. saadet.

Enese eitamine ja valetamine

Keha märguandeid ei kuulanud ta samuti. Selle asemel, et aeg maha võtta, piitsutas end veelgi rohkem tagant. Ületamatult kõrgeks kerkinud pinget üritavad paljud meist klaasikesega maandada. «Alkohol on tarbimiseks ainult siis, kui sa päriselt oled heas tujus,» on Kethi veendunud. Alkohol võimendab seda, mis inimese sees juba on. Ja suures koguses tuimastab, et mure saaks hommikul poole suuremana ühes kõva peavaluga naasta. Kuueks kuuks otsustas naine täieliku nulltolerantsi kasuks ja see toetas paranemist. «Kui oled iseendaga natukene mustemas kohas, siis mitte ükski meelemürk ei aita sind paremasse kohta, vastupidi!»

Samamoodi üritas ta energiapuudust magusaga tasa teha. «Meie pea on ju puhas biokeemia, neurotransmitterid,» teab ta praegu. «See suhkrulaks, mis sealt tuleb! Tekivad täielikud Ameerika mäed meie kehas ja sealt tuleb nõiaring, et nii tahaks seda kommi. Eks sinna on pandud salajasi ainekesi ka sisse. Ja niimoodi ma pugisin, pakk korraga ikka näkku!»

Kethi Uibomäge kuuleb igal tööpäeva hommikul «MyHitsi hommikus», kus ta on üks saatejuhtidest koos Indrek Vaheoja ja Andry Padariga. Naine on elurõõmu lainele tagasi jõudnud.
Kethi Uibomäge kuuleb igal tööpäeva hommikul «MyHitsi hommikus», kus ta on üks saatejuhtidest koos Indrek Vaheoja ja Andry Padariga. Naine on elurõõmu lainele tagasi jõudnud. Foto: Konstantin Sednev

Kuid praeguseks leidis Kethi jõudu tumedast august välja ronida ning on endale loonud ka toetavate tegevuste võrgustiku, mis aitavad elu ja iseennast tasakaalus hoida. Kõigest sellest saad palju pikemalt ja emotsionaalsemalt kuulata selle nädala saates «Naistejutud», kus külaliseks Kethi Uibomägi.

Läbipõlemine pole mingi süütu moesõna – see on katastroof kehale ja vaimule. Nii kaua kuni enese eitamine ja iseendale valetamine jätkub, ei tule me läbipõlemisest kunagi lõpuni välja. Ja kui isegi hetkeks taastume, siis vaid selleks, et järgmise hullumeelse töötsükliga taas eredalt leekidesse lahvatada. «Mul siiamaani on väike kartus sees, et äkki juhtub see uuesti,» tunnistab ka Kethi. Aga praegu ta oskab end hoida.

Kethi Uibomägi teab: glamuuri varjus võib leegitseda armutu läbipõlemise tuli. «Arst ütles, et ma olen hull. Mina vastasin uhkelt, et ma ei olegi normaalne inimene. Ja mulle tundus sellel ajal, et ma teen õigesti! Praegu ma enam nii ei teeks.»
Kethi Uibomägi teab: glamuuri varjus võib leegitseda armutu läbipõlemise tuli. «Arst ütles, et ma olen hull. Mina vastasin uhkelt, et ma ei olegi normaalne inimene. Ja mulle tundus sellel ajal, et ma teen õigesti! Praegu ma enam nii ei teeks.» Foto: Konstantin Sednev

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles