ÕUDUSTE KÖÖK ⟩ Maharaiutud jalad ja ärakukkunud ninad
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
15. aprill 2023, 19:22
Vaatepilt paneb vere tarduma. Räbalates inimese nägu on täielikult moondunud, nina sisse langenud. Meeleheitel läbi varbade küünitaval käel puudub osa sõrmi.Teine pilt. Mehe jalalabad saetakse maha. Miks selline julmus? Need on paar luust ja lihast läbi lõikavat kaadrit ajaloolisest krimipõnevikust «Apteeker Melchior. Viirastus». Aga milline on see «õuduste köök», kus niisugused asjad valmivad?
Palju õnne! Äsjasel EFTA galal pärjati parim grimmikunstnik filmis – Gristina Pahmann, «Apteeker Melchior. Viirastus». Taasavaldame mullu ilmunud loo.
«See ongi õudus ja ahastus, mida tahtsime võimsalt edasi anda,» selgitab «Apteerker Melchiori» filmitriloogia grimmimeeskonna juht Gristina Pahmann. Teise filmi «Apteeker Melchior. Viirastus» puhul tasub eriliselt pilku teritada ka kõigi eriefektide märkamiseks. Midagi nii pöörast pole siinkandis grimmikunstis veel tehtud!
«Siin sai kõigele grimmi teha, inimesest kuni seani,» räägib Gristina lõbusalt. «Ka searümbale ja hobusele sai grimmi tehtud.» Suumime sisse mõnda põnevamasse pilti, et kinno suunduv rahvas oskaks kõike enneolematut täiel määral tähele panna.
Maharaiutud jalad
Kui Melchiori triloogia avafilmis lendasid pead, siis uues osas võetakse maha jalad. Näitlejale muidugi ei öelda, et rolli saad, aga filmi nimel jääd jalast ilma. Kõike seda teeb grimmiosakonna maagia. «No need asjad käivad niimoodi, et kõigepealt võetakse täpne lifecast,» kergitab Gristina saladuseloori sellelt, kuidas kinolinal uskumatuna näivad asjad tegelikult sünnivad. Lifecast on konkreetse näitleja kehaosa identne jäljend. Protsess on pikk ja keeruline, tehakse kipsvorm, mis täidetakse silikooniga. «Silikoon on nahale kõige lähedasem materjal, näeb välja nagu päris nahk. Siis see värvitakse, pigmenteeritakse, värvitakse veel. Ja siis pannakse sinna ükshaaval nahakarvad,» kirjeldab grimeerija tohutult ajamahukat tööd, mida tehakse paljude professionaalsete materjalide ja juveliiri täpsusega. Siin ei piisa vaid heast silmast, fantaasiast ja käte osavusest – niisuguste asjade loomiseks on vaja ka kogemust ja palju tehnilisi teadmisi.
«Melchiori teises osas saeti ühel mehel jalalabad maha selleks, et varjata tema kuut varvast,» jutustab Gristina. «Ja neist jalgadest said isegi omaette staarid. Kuue varba legend polnud tegelikult üldse Lätiga seotud, vaid isalt pojale pärandatud eripära. Kuid see aitab kuritegu lahendada. Rohkem ma ei reeda, on veel põnevam vaadata.»
Egon Nuter sai grimmimeistrite kätetööna kuuenda varba lisaks. Kuid see polegi nii lihtne viie varba omanikule lisavarvast juurde kruvida nii, et see ka loomulik välja näeks. «Selline väike mõttetöö käis ka sinna juurde, igale poole see ei sobi,» avaldab Pahmann. «Aga nüüd saabki vaataja testida, kui hea silm tal on – kas näeb kinos ära, milline see neist oli vale varvas?»
Esimese osa kaks uksele löödud ohvri pead olid samuti grimmikunsti meistriteosed. Tõttöelda tasub juba kasvõi nende ülimalt tõetruude ja kummitama jäävalt jubedate maharaiutud peade pärast filmi vaadata või uuesti vaadata.
Pidalitõbiste traagika
Keskajal kardeti pidalitõbiseid paaniliselt, nad aeti kogukonnast välja kohutavatesse tingimustesse. Kardeti hirmsa haiguse levimist.
«Melchiori filmi eelarve polnud väike, aga kõigeks ikkagi raha ei jätku,» jutustab Gristina. «Siis tulebki ära otsustada need kõrghetked, millele panustada. Pidalitõbine pole kaadris kaua, aga see toob saali selle võimsa emotsiooni – kui jube see oli! Kui ebainimlikult haigeid koheldi. Kõik need tohutud tunnid töökojas tasusid igal juhul ära, see on vaatamist väärt!»
Pidalitõbise tõetruuks edasiandmiseks alustati materjali kogumist ning tehti haiguse kulg ja väline pilt endale korralikult selgeks. «Reeglina lõi see välja näol ja käte-jalgade deformeerumises. Ninad kukkusid küljest ära, nägu moondus, nahale tekkisid tohutud mädapaised, silmad kukuvad auku ja kattuvad kaega, nahk muutub osaliselt mustaks...» kirjeldab grimmikunstnik. «Need olid väga rasked muutumised, inimesed moondusid pidalitõve käigus tundmatuseni.»
Alustati näitleja näo ja käe jäljendi võtmisest. Ja grimmis läheb käiku kogu värvipalett. «Ei tasu arvata, et nahk on mingit tooni, nahas on väga palju erinevaid toone – sinist, punast, rohelist, kollast. Pluss selle aja hügieen oli hästi räpane! Haige visati kusagile mudaauku.»
Grimmi käigus tuli ette hulgaliselt väljakutseid, mida pidi loovalt lahendama. «Kui sa töötad normaalse anatoomiaga inimesega, siis sa ei saa tal ju nina küljest ära võtta. Tuli luua mulje, mis moonutas õiges suunas,» kirjeldab grimmikunstnik. Ja mismoodi luua deformeerunud kätt, millega saaks näitleja ka haarata? «Tegime sukalaadse kinda, teipisime inimese näpud kinni ja ehitasime peale deformeerunud käe. Kõik nägi väga ehe välja.»
Pidalitõbise tegemise protsess oli sedavõrd pikk ja keeruline, et võttis mitu nädalat aega. «Nägu koosnes meil kokku seitsmest erinevast silikoontükist, mille grimmi ajal peale kandsime,» avaldab Gristina. «Grimmiaeg oli kolm tundi. Näitleja näo jäljendi peale hakkasime plastiliinist modelleerima, otsisime toimivaid lahendusi, et saavutada piisav õudusefekt. Lisasime ka spetsiaalselt tellitud läätsed, et silmavaadet hägustada.» Paljusid eriefektidega seotud materjale Eestist osta ei saagi, enamik neist tuli tellida välismaalt, näiteks silikoonid, vormide tegemise materjalid Hollandist, silmad ja läätsed USAst, osa grimmivärve Inglismaalt.
Elgula habe
Jaan Elgula habe, mida samuti «Apteeker Melchiori» filmis näeb, on saanud omaette legendiks. «Asi oli selles, et kas kasutada nn võltskarva või päris habemekarva, sellel on pildiliselt väga suur vahe,» selgitab grimmikunstnik. «Tehislikult sama head tulemust ei saa kui päris inimese habemest. Jaan Elgula habeme värv oli identne Vicke tegelaskuju habemega. Jansa on meie väga hea sõber, siis palusin tal meile habet kasvatada, ja ta oli loomulikult nõus.»
Kuid ega seda polnudki sama lihtne teha, nagu sõna anda. Vaene mees kasvatas kohusetundlikult habet poolteist kuud. «Aeg-ajalt ikka küsis lootusrikkalt: «Kas me nüüd võime selle juba ära ajada?» ja mina ütlesin, et oota-oota, natukene veel.»
Filmikunsti ajalukku aga lähevad nii Elgula suur vastutulek kui ka tema habe. See oli väga suureks abiks ja andis lõpptulemusele kõvasti ehtsust juurde.
Näitlejad kõigeks valmis
«Ülim nauding oli see töö,» võtab Gristna Pahmann kogu triloogia tegemise protsessi emotsionaalselt kokku. «Töö oli raske, ka füüsiliselt raske, aga terviku koostöötamine oli niivõrd super. Sest kogu see suur meeskond – kõik töötasid üksteist abistades, ühtselt hingates. Tõeline elamus!»
Eriliselt kiidab grimmikunstnik osatäitjaid. «Näitlejad olid täiesti super, tulid kõigega kaasa, mitte millegi ees kartma ei löönud – jah, loomulikult tee, väga äge! Kõik hullused sai teoks teha!»
Selliseid päid, jäsemeid ja nii suures mahus eriefekte ei ole varem Eesti grimmimaastikul tehtud. Ajaloolise ambitsiooni, eelarve ja mastaabi poolest on see üks suurejooneline ja julge ettevõtmine. «Ja järsku see tunne – oh, ongi juba läbi – siis oli ikka kahju.» Kinolinal paistab vaid pika teekonna lõpp, asjaosalised on näinud ka loomist, kus istutakse üheskoos maha ja hakatakse visandama ja välja mõtlema reaalsust, millest veel sentimeetritki olemas ei ole. «Leidsime väga mõnusalt ühise keele ja nägime asju väga ühtselt. Selline massiivne film on koostegemise tulemus, orgaaniline tervik. Loen seda väga suureks õnnestumiseks ja olen kohutavalt uhke kogu selle seltskonna üle, et tegime koos midagi märgilist.»
Vaata ka suurt galeriid: «Apteeker Melchior. Viirastus» meelitas kinno Eesti kultuurirahva koorekihi
