Üle poole suvest on möödas. See on täpselt see aeg, mil pead tõstab suvepaanika: «Appi, vaheaeg saab läbi ja me polegi veel mitte midagi teinud!» Siis pressitakse alles jäänud aega ohtralt üritusi, väljasõite, suvelaagreid... Mida lapsed sellest kõigest arvavad ja milline suvepuhkus neile päriselt meeldiks? Vanemad teevad sageli parimat soovides selle väikese vea, et unustavad lastelt üldse küsida. Küsime siis meie!
Oma mõtteid suvepuhkuse plussidest ja miinustest jagavad minu kaks last: julge otseütlemisega teismelised Ott (15) ja Säde (13).
Lase lastel otsustada
«Suve parim osa on vabadus – see tunne, et sa saad ise otsustada, mida sa teed. Ja keegi ei kontrolli,» teatab Säde. «Ja kindlasti see, et asju saab teha just nii kiiresti või aeglaselt, kui ise tahad. Ja üks asi veel – lapsed oskavad muide väga hästi oma aja ise ära sisustada. Meil on ajud peas. Ei ole vaja kogu aeg tulla meie aega täis toppima.»
Mida aga vanemad sageli teevad? Planeerivad kõik tihedasti ära ja lapsele ei jäägi võimalust ise vastutust võtta ega aru saada, mis teda huvitab. Loovusel pole ruumi areneda, laps on rahulolematu, passiivne ja vaheaja lõpuks hoopis väsinud, mitte välja puhanud. Arutame lastega, kuidas seda ära hoida.
Kus on päris suve vaib?
«Kõige tähtsam on ujumine,» arvab Ott. «Suve point on olla kogu aeg õues.»
Kõige õnnetumad vaheajalised on laste hinnangul need sõbrad ja koolikaaslased, kelle vanemad on tööl ja kes peavad suurema osa ajast lihtsalt linnas veetma. «Linnas pole õues nii palju teha kui maal. Maal on iseenesest huvitav, linnas läheb igavaks ära!»
Ott möönab, et olukorra teeb paju paremaks see, kui sul on suvel ka piisavalt palju sõpru lähikonnas – siis on igal pool huvitav. Laste omavahelised sõprussuhted on midagi, mida kõik vanemad teada ja väärtustada võiksid.