EMADE LOOD ⟩ Ema, kes püüab last kõige kurja eest kaitsta, teeb talle karmi karuteene

Merit Boeijkens on kogu elu olnud imekaunis naine, keda on püütud ebaõnne eest kaitsta. Täna, olles ise kolme poja ema, teeb ta vastupidi - läbikukkumine on elu loomulik osa ja ka ebaedu õpetab. Foto: Erlend Staub

Kas see kui armas ema püüab sind kõige kurja eest kaitsta teeb inimese õnnelikumaks? Ülevoolavat hoolitsust kogenud naine arvab teisiti: «Kui ma täna midagi teisiti teha saaksin, siis lubaksin lapsel rohkem riskida ja haiget saada.» Oma loo emast ja emaks olemisest jutustab modell, stilist ja romantikadisainer Merit Boeijkens.

Minu mälestused emast on väga helged. Lapsepõlves tundub kõik loomulik. Sa ei juurdle kunagi, on see õige või vale. Minu ema oli minuga väikesest peale alati armastav, toetav ja hoidev. Kuid vahel isegi liiga hoidev.

Merit Boeijkens Foto: Johan Boeijkens

Ema soovis kõik halva ära hoida

Teisalt hindan seda, et ema usaldas mind ja õde kõiges ja pani pisikesest peale vastutuse meie endi õlule. Kontrolli meie kodus polnud, ma ei suuda meenutada ühtegi asja mida ta oleks keelanud. Samas ta võttis oma pehmel kaitsval moel minult alati soovi riskida. Saan aru, et ta tahtis mind ebaõnnestumist eest kaitsta, kuid tagantjärele olen nii mõndagi asja kahetsenud, et isegi ei proovinud.

Loe ka seda: Hea ema suudab kahe käega ära teha kaheksat kätt nõudva töö

Soovisin kõiges oma emale mitte pettumust valmistada. Ema tahtis luua mulle turvalist maailma ja kõike halba ära hoida. Mu vanemad hoidsid mind palju tagasi, et säästa mind ebaedust. Ütlesid: «Oi, kallis Merit, ära parem proovi. See on liiga raske, liiga riskantne.» Unistasin saada kunstnikuks, aga ema ütles: «Leiba sa sellega ei teeni ja seal on nii hirmus konkurss.» Ma jäingi kahtlema.

Merit Boejikens oma emaga täna, täiskasvanueas. Foto: Erakogu

Täna ma näen seda teise nurga alt Liigselt head sooviv hoiatamine ei pruugi lõppkokkuvõttes hea olla.

Ise teen vastupidi

Oma lastega püüan käituda täpselt vastupidi ja ütlen: «Kui sa millestki unistad, siis kindlasti proovi! Kui mõni neist ei saa ka teoks, kui sa täieslikult läbi kukud, siis on see ikkagi hea. Õppetunni ikka saad.» Ja mis on veel oluline - last tuleb täielikult toetada ka siis kui tema unistus puruneb, ei tohi kunagi teda halvustada ega süüdistada. Laps valib ise, vastutab ise, ema roll on olla tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ükskõikne, aga mitte kunagi ka piirav. See on armastus koos vabadusega. Kuid vabadust ja hoolimatust ei tohi mitte mingil juhul ühte patta panna! Mina ju emana ei tea, mis võib mu lapse puhul toimida. Ükski ema ei peaks võtma vastutust selle eest, et on last hoidnud läbi kukkumast. Läbikukkumised on elu loomulik osa.

Loe ka seda! EMADE LOOD: «Ema käsutas mind maast lahti ja enne tuttu minna ei tohtinud kui olin õele töö valmis teinud...»

Ise emaks saades tahtsin anda lastele rohkem võimalust õnnestuda ja ebaõnnestuda. Ma ei proovi kurja maailma neist ära lõigata. Maailmas on koos nii paradiis kui põrgu. Kui sa emana ka soovid seda turvalisemaks muuta, siis... see ei ole tegelikult võimalik.

Olen emaduse peale nii palju mõelnud. See on suurim väljakutse elus. Üks ilus ütlemine on, et lapse on meil laenuks. Alguses on ta kõhus, siis sa toidad teda rinnaga – side on sedavõrd tugev ja lausa füüsiline.

Merit Boejikens ja tema kolm poega. Foto: Erakogu

Kuid ajas see muutub - kasvades pead turvaliselt lubama oma lapsel minna. Pead andma talle vabaduse ja iseseisvuse. Oma täiskasvanud poegade juures olen õnnelik, et nad ei tunne liigset seotust minuga. Kui laps on beebi tuleb altruism iseenesest – sa pead ju paljust loobuma, et väikese eest hoolitseda. Kuid sama oluline on hiljem loobuda soovist oma kõige kallimaid endaga liigselt siduda. Näen paljusid emasid, kes selle vea teevad – nad ei lase oma lastel iseseisvaks ja vabaks saada. Sellega hoiavad nad laste elu tagasi.

Loe ka seda! EMADE LOOD: «Alles emaks saamine vedas mind rularampidele ja seitsmemeetrisesse hüppetorni...»

Lapsed pole meie moodi

Me peame leppima ka sellega, et lapsed ei pruugi olla meie moodi. Mina olen alati olnud hästi kohusetundlik, aga üks mu lastest polnud üldse selline. Tahtsin siis talle kangesti kohusetunnet õpetada, et ta saaks elus kõigega ise hakkama. Koostasin plaane, kippusin kontrollima. Korraga sain aru – mida ma teen? Kas ma tõesti vajadusest oma last «parandada» rikun ära suhte oma lapsega? Või lasen lahti ja annan kogu vastutuse talle?

See oli väga raske otsus ja pidin endaga palju tööd tegema, et ülehoolitsemist lõpetada. Praegu näen, et seda oli vaja teha. Pole võimalik õppida vastutust kui selleks ei anta vajadust. Kohusetunne ei kujune kiirelt, aga see tuleb, kui teisiti enam ei saa. Ma poleks kunagi uskunud kui tubliks on täna kõik mu pojad saanud.

Suurim õppetund emana

Minu kõige suurem õppetund emana ongi just see – sa pead laskma lapse vabaks. Oled olemas, seisad kõrval, toetad. Kuid maailma avastamise tööd tuleb lapsel ise teha. Ka valikud peab laps saama ise teha ja võtma täpselt nii palju vastutust kui ta suudab kanda. Lubada lapsel kasvada iseseisvaks isiksuseks on minu arvates suurim kunst emaks olemise juures. Me ei sünni keegi emana, aga me sureme emana.

Merit Boeijkensi õige suurem õppetund emana oli mõistmine  – sa pead laskma lapse vabaks. Foto: Merit Boeijkens

Sel pühapäeval on emadepäev. Tähistamaks seda päeva toome teieni emade lood. Mõned neist on õnnelikud, teised nukrad, kõikidest leiab midagi erilist, sest suhe ema ja lapse vahel on unikaalne. EMADE LOOD leiad nädala lõpuni portaalist Postimees Naine.