Eve Vedleril on kaks kirge: geneetika ja iluuisutamine

Eve Vedler õpilasega. Eve sõnul tavaliselt treeneritel selliseid riideid seljas pole, sest nii on külm, aga siis sai spetsiaalselt fotosessiooni tarbeks trenniriided selga pandud. Foto: Erakogu

Eve Vedlerile (40) on alati meeldinud uisutada, kuid tõsisemalt hakkas ta iluuisutamisega tegelema alles 34-aastaselt. Nüüd töötabki Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi geneetika õppetooli vanemteadur ka Tartu uisukooli treenerina.

«Huvi iluuisutamise vastu on mul olnud lapsest peale,» nentis Eve Vedler. «Siis sai muidugi ainult televiisorist uisutamist vaadata ja kui talvel juhtus keegi liuvälja tegema, siis sai uisutada ka.»

«Iluuisutamine on olnud mul suur unistus, mis realiseerus tänu sellele, et Tartus avati 2005. aasta kevadel Lõunakeskuses liuväli. Ega muidu see teoks saanud,» lisas ta. Umbes samal ajal sai Eve Tartu ülikoolist filosoofiadoktori kraadi geneetika erialal.

Uisutamine kogub populaarsust

Eve rääkis, et nägi lehes kuulutust, mis kutsus uisutrenni. «Täiskasvanuid kutsuti ka ja hakkasin kohe seal käima,» ütles ta. Alguses tundus naisele endalegi uskumatu, et täskasvanuna saab iluuisutamisega hakata tegelema nii, et saab peagi ka võistlema minna. «Kuigi ma ei alustanud päris nullist, olin ju lapsena ka uisutanud, aga mitte treeninguna,» lisas ta.

Samas märkis Eve, et mujal maailmas, vanades uisuriikides on see tavaline, et vanemad inimesed teevad tõsisemat uisutrenni.

«Tallinnas on ka neid, kes on alles täiskasvanuna alustanud uisutamisega, või neid, kes on lapsena sellega tegelenud, siis vahepeal mitte ja uuesti täiskasvanuna asja käsile võtnud.» Eve sõnul kogub uisutamine järjest rohkem populaarsust.

Lastele oli treenerit vaja

Eve sõnul Tartus uisukoolkonda kui sellist ei ole ning kõik treenerid on väljast tulnud. «Meil oli siin treeneritest suur puudus, siis paluti abi, et hakkaksin väiksemaid ja algajamaid juhendama,» rääkis ta.

«Võtsingi väljakutse vastu ja alustasin hästi väikeste laste ja algajatega. Siis, kui nad said suuremaks, jätkasin nende treenimisega ja nüüd on mul oma kümnelapseline rühm, keda ma juhendan,» rääkis treener. «Nad on nagu minu fännklubi.»

Eve Vedler on nüüdseks uisutreener juba neljandat hooaega. «Kaks aastat pärast trennis käimisega alustamist hakkasin treeneriks. Aga alguses olin rohkem abiline, ei olnud nagu päris treener. See lihtsalt süvenes ajaga,» lisas ta.

«Kuna treeneritöö hakkas mulle hirmsasti meeldima, siis võtsin asja tõsiselt kätte ja läbisin ka treenerikoolitused ning nüüdseks oman EOK II taseme iluuisutamistreeneri kutset,» rääkis Eve.

Ta lisas, et mitmed ta lapsed osalevad ka võistlustel, nii et ta saab ennast proovile panna ka uisukavade koostamisel. «See annab sellise toreda loomingulise aspekti asjale juurde.»

«Selleks, et ise paremaks uisutajaks saada ja paralleelselt ka «õpetamist õppida», olen kahel viimasel suvel treeninud rahvusvahelistes «Mishin Mission» uisulaagrites, nii Eestis kui välismaal, kus saab õpetust maailma parimatelt treeneritelt,» lisas ta.

«Kuigi ka meie Tartu treenerid siin on superhead, tuleb silmaringi laiendamiseks võimalikult paljude erinevate treenerite käe all ennast pidevalt täiendada,» pidas Eve õigeks.

Kaks kirge

Eve märkis, et uisutreeneri amet on tal siiski hobi, mitte põhitöö, sest ajaliselt on põhitöö ikkagi ülikoolis.

«Teadustöö on ka nagu suurte laste mäng ja hobi tegelikult, enda uudishimu rahuldamine,» nentis ta. «See ei ole ka selline töö, mida ma teeks raha pärast. See on samuti mu kirg ja ma ei raatsiks seda mingil juhul jätta.»

«Ma ei käigi tööl selleks, et raha teenida, kuigi raha peab ka saama,» muigas ta. «Mul on vedanud, et mõlemad asjad on ühtlasi mu kirg ja hobi ning mulle makstakse selle eest palka. Teisest küljest - ega treenerieluga ära ei elaks,» mainis Eve. «Trenn on ju paar tundi päevas, nii ajaliselt kui rahaliselt ei oleks mõttekas ainult treeneri ametit pidada.»

«Meil klubis on vaid peatreener see, kes tegeleb ainult trenniga. Kõik ülejäänud kas õpivad või käivad tööl ja teevad seda muu elu kõrvalt. Ma jõuan mõlemat teha, kuigi eraelu natuke kannatab,» lisas ta.

Kui on tahtmist, siis ei ole vanus oluline

Evel on viieteistaastane poeg, aga ema sõnul hoiab poiss end uisuplatsilt võimalikult kaugele. «Kui väiksem oli, siis niisama tuli paar korda uisutama, aga ega ta ennast juhendada ei lasknud,» rääkis naine. «Tal olid ikka muud huvid.»

Treeneri sõnul on uisutamine tõeline sport. «See arendab igatpidi füüsiliselt ning arendab ka koordinatsiooni ja tasakaalu, aga samas on nauding,» selgitas ta.

See näeb naise sõnul väga ilus välja ja annab võimaluse ennast väljendada.

«Uisutamine ei ole ainult n-ö higistamise trenn, kuigi vaeva peab ka nägema. Kui oled vaeva ära näinud, siis see, mis sealt vastu saad, on puhas nauding: rõõm ja ilu. Seda tasub proovida igaühel. Oled sa siis kümne- või kolme-neljakümne aastane, kunagi pole liiga hilja alustada. Kõik on veel võimalik, tuleb ainult tahta.»