/nginx/o/2018/08/31/11333950t1hf063.jpg)
/nginx/o/2019/09/17/12566683t1hee24.jpg)
«Ma ei taha enam sinna trenni minna!»
«Mul on seal nii igav!»
Kui ka sina oled lapse suust neid lauseid kuulnud, anname nõu, kuidas käituda.
Pereterapeut: mida teha, kui laps ei taha enam trenni minna?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perekeskus Sina ja Mina pere- ja paariterapeut Marge Vainre räägib mida teha, kui laps ei taha enam trenni minna. Selleks, et teada saada, mis lapsele muret teeb, on esmalt vaja, et lapsevanem loobuks omapoolsetest hinnangutest ja keskenduks lapse kuulamisele ja tema vaatenurga mõistmisele.
Empaatiline kuulamine ja lapse raskuste mõistmine loob lapse ja vanema vahel usaldusliku kontakti, mis aitab arendada lapse eneseanalüüsi võimet. Nii võivad selguda lapse keeldumise taga olevad sügavamad põhjused, mille väljaütlemine on oluline, et leida lahendus lapse probleemile.
Kui vanem on dialoogi käigus jõudnud selguseni, mis lapsele trennis käimise juures vastumeelne on, tuleb järgmisena välja selgitada, kas raskused on samas trennis jätkates ületatavad. Vajadusel võib pidada nõu treeneritega, teiste lapsevanematega ja külastada ning jälgida treeningut.
Otsustamise puhul peaks saama määravaks see, kui stressirohke trennis jätkamine lapse jaoks on. Kui laps kogeb pidevat kurnatust, on kergesti ärrituv ja tunneb ennast halvasti ning on muutunud ülitundlikuks ka kriitika suhtes, on mõistlik treeningut vahetada.
Sobiv trenn on lapse arengu jaoks küll oluline, kuid kõige olulisem on piisav aeg puhkamiseks ja aja veetmiseks koos pereliikmetega. Mitte ükski huviala ei asenda lapse vajadust veeta aega ema või isaga nautides ühistegevusi. Pereterapeut paneb ka südamele, et lapsevanemad mõtleksid järele, kui palju on konkreetne trenn seotud lapse enda huvidega, mitte lapsevanema eneseteostusega.