Pereterapeut: laps on nagu käsn meie emotsioonidele

Foto: Shutterstock

«Lapsed on kodu peegel» - seda väljendit oleme kõik kuulnud. On see aga probleemide korral häbimärgistav väide või on seda võimalik ka vaadata pisut teise nurga alt?

Pereteraapia käsitleb perekonda kui süsteemi. Ja süsteemis kord juba on nii, et iga süsteemi osa mõjutab teist, kas tahtlikult või tahtmatult. Süsteemi osad moodustavad terviku, seetõttu on iga süsteemi osa oluline. Kõik pereliikmed on tähtsad ja neil on oma panus pere tasakaalu.

Laste probleemidega seoses ei ole pääsu sellest, et vaatame eelkõige nende vanemate otsa. Psühholoogina ja pereterapeudina puutun ma väga palju kokku vanematega, kes ootavad, et nende laps muutuks – oleks parem, käituks hästi, õpiks paremini, ei oleks nii emotsionaalne jpm. Ja kes ei tahaks, et just tema laps oleks tubli, mistõttu võivad ootused lapsele kuhjuda ja olla väikese inimese jaoks paras väljakutse.  

Ma ei taha eelnevaga väita seda, et vanemad teevad lapsi meelega ärevateks ja närvilisteks. Ükski vanem ei taha oma lapsele halba. Aga kõik me tuleme kuskilt - meie enda päritolupere ja vanavanemad ning nende kasvatusstiilid ja kogemused seovad meid nähtamatute niitidega ja käitume vaistlikult nii nagu meid kord on õpetatud või kuidas oleme näinud oma vanemaid või lähedasi täiskasvanuid käitumas. Iga õpetus ja käitumisviis aga on tekkinud mingil põhjusel ja seal on oluline roll perekonna ajalool.

Perekonnasüsteemid põhinevad ja püsivad suures osas erinevatel uskumustel ja müütidel. Näiteks on mõnes peresüsteemis uskumus, et naised peavad olema tugevad. Olete kuulnud lauseid nagu «Laps peab olema, mees võib olla!» või hoopis «Naine laevas, laev põhjas»? Muidugi olete ja just sellised laused väljendavad inimeste müüte ja uskumusi ja elavad meis tahtmatult oma elu edasi. Ajaloosündmustel (nii pere ajaloo kui üldise ajaloo) on meie uskumustele oluline mõju. Sõjad, represseerimised ja kõik teised inimeste elu suunavad sündmused on meid kahe põlvkonna tagant tänaste lapsevanematena ikka veel mõjutamas.

Pereteraapias kasutame perekondade kaardistamiseks genogramme – need on justkui sugupuud aga väljendavad ka suhteid, haigusi ja muid probleeme, sest genogrammile saame märkida ka kõikvõimalikke probleeme nii vaimse kui füüsilise tervisega ja kasutada suhtemärke (st seda, et me anname mingi hinnangu inimestevahelistele suhetele ja nende iseloomule). Ja tõepoolest, mustrid ja suhtemärgid ehk viisid, kuidas inimesed lähedusega toime tulevad, kipuvad peresüsteemide lõikes korduma. Näiteks vägivald sünnitab vägivalda ja alkoholism suure tõenäosusega «toodab» kas alkohooliku või vastupidiselt karsklase (mõlemal juhul on tegemist äärmusega). Iga pereterapeut aimab, et vägivaldne mees või naise on oma lapsepõlvekodus tõenäoliselt kogenud vägivalda (mis tahes vormis). Miks see nii on? Sest kui vägivald on midagi mida me kogeme lapsena kui suhetega või probleemidega toime tulemise viisi oma perekonnas, siis tõenäoliselt otsime seda ka täiskasvanuea suhetes, sest see on tuttav (vahel on ka tuttav ebaturvalisus turvalisem kui võõras turvalisus) ja me lihtsalt ei oska teistmoodi. Samuti on meie vanemate paarisuhe meile eeskujuks, kas siis sel viisil, et kopeerime seda vaistlikult või üritame meeleheitlikult sama vältida, kuid oskusi selleks ei pruugi piisavalt olla.

Kuidas laste ärevus ja depressioon sellega seotud on?

Ka depressioon ja ärevus on toimetulekuviisid, mida meie lapsed meilt õpivad. Samuti ületöötamine, spordihullus jmt viisid kuidas inimesed liigse stressi ja emotsioonidega toime tulevad. On kindlasti funktsionaalsemaid ja düsfunktsionaalsemaid viise, kuid meie vanematena oleme need, kes oma lastele normaalsuse loome ja õpetame oma eeskujudega seda, kuidas toime tulla tööstressi, ärevuse ja depressiooni või negatiivsete tunnetega üldisemalt.

Peresüsteem tervikuna kannab endas üleüldiselt teatud hulka nö vabalt hõljuvat ärevust. Mõnes peres on rohkem ärevust kui teises ja see ärevus võib näidata end erinevates nägudes. Näiteks on ärevus maskeeritud muretsemisse või erinevatesse hirmudesse, keeldudesse, käskudesse jne. Laps, kes elab koos äreva vanemaga, on väga suure tõenäosusega ka ise ärev, sest laps omandab ju lapsevanema maailmanägemuse juba väga varajasest east. Ärev lapsevanem annab lapsele vaikivalt edasi sõnumi, et maailm on ohtlik paik. Ülehoolitsev lapsevanem annab lapsele mõista, et laps ise selles maailmas ilma kõrvalise abita toime ei tule.

Lapse ärevusel on samuti mitmeid vorme ja nägusid, näiteks võib laps muretseda oma tervise pärast või vanemate tervise pärast. Ärev laps võib olla murelik või nõuda endalt palju kooliülesannete ja trenniga seoses. Ärev laps võib ka oma ärevust välja näidata seeläbi, et vajab pidevat kinnitust ja rahustust vanemalt. Ärevus võib end ilmutada ka lapse erinevate terviseprobleemide näol. Võimalusi on mitmeid.

Laste ärevust käsitleda ilma nende kasvukeskkonda kaasamata ei ole jätkusuutlik, sest laps tõesti ongi suures osas oma kodu peegel või siis teisiti väljendudes - oma peresüsteemi oluline osa ja mõjutatud peamiselt sellest, mida tema pere talle pakub. Lapse ärevus võib väheneda edukalt kui lapsevanem või mõlemad vanemad saavad teadlikumaks oma ärevusest. Või saavad teadlikuks sellest, et nende lapse ärevus on seotud nende enda paarisuhtes esineva allasurutud ärevusega. Jällegi – selles ülekandumises ei ole midagi müstilist. Laps on nagu käsn meie emotsioonidele. Paarisuhte probleemid või vanemate enda stress väljenduvad meie igapäevases käitumises, meie näoilmetes ja meie hääletoonis.

Laste depressioon ei pruugi alati väljenduda sarnaselt täiskasvanute depressioonile. Tihti on laste depressiooni väljenduseks käitumishäired. Laps ei suuda oma emotsioone reguleerida ning seetõttu võib ta käituda provotseerivalt, ebaviisakalt jne. Tema lahendus ebameeldivatele emotsioonidele on neid ignoreerida ja tegutseda. Laste depressioon võib olla väljendus lapseea traumadele, kurbus tuleb aga esile hoopis rahutuse või vägivalduse näol.

Millest meie lapsed traumeeritud on?

Väga paljudest asjadest. Trauma ei ole määratletav sellega, et peab juhtuma midagi kohutavat. Trauma definitsioon laias laastus on see, et inimene on üksi liiga suure valuga, liiga kaua.

Meie lapsed võivad olla traumeeritud lugematutel põhjustel, nii üsasiseselt, beebieas kui väikelapseeas. Ükskõik kui head lapsevanemad me ka ei sooviks olla, on raske garanteerida psüühiliste traumade vaba lapsepõlve. See ega ei tähenda, et iga trauma avaldab olulist mõju.

Kas mõõdukas stress on hea?

Lisaks sellele, et lapsed peaksid kasvama turvalises ja nende psüühilisi vajadusi arvestavas keskkonnas, peame me oleme ka suutlikud selleks, et pakkuda oma lastele mõõdukat stressi. Miks? Sest aju areng vajab mõõdukat stressi, sama palju kui see vajab kordusi, turvatunnet ja etteaimatavust. Mõõdukas stress annab ajule signaali, et tegemist on millegi uue ja tähelepanuväärsega, selliselt toimib igasugune õppimine.

Lapsel, kes kogeb elus vähe stressi, on sama keeruline kui lapsel, kelle üleskasvamine seostub hüljatuse, tugeva stressi ja muu taolisega.  Äärmused ei ole tavaliselt jätkusuutlikud, nii on see ka psühholoogias.

Lapsevanem, kes täidab oma lapse peamiseid füüsilisi ja vaimseid vajadusi üleskasvamiseks: mis on levinud arvamuse kohaselt toit, peavari, turvaline ja vägivallavaba keskkond, piisav etteaimatavus, võimalus olla kontaktis (nii füüsilises kui emotsionaalses) oma hooldajatega ning võimalus olla kuuldud ja nähtud, võibki olla rõõmus ja uhke selle üle, et suudab seda lapsele pakkuda. Me ei ole täiuslikud, aga seda on juba päris ohtralt.

Probleemide ilmnemisel võiks lapsevanem olla huvitatud ja paindlik, probleemid on selleks et neid lahendada ja sellest midagi õppida. Iga perekond vajabki omas annuses nii turvatunnet ja rutiini kui ka paindlikkust, ja perede toimetulekut saab hinnata selle põhjal kui paindlik suudab perekond muutustega kohanemisel olla, sest erinevad elufaasid ja laste ealised iseärasused pakuvad piisavalt väljakutseid.

Kokkuvõtvalt, lapsevanemad, kui olete oma lastele olemas nii oma heade kui halbade külgedega, püüate nende arengulisi vajadusi märgata ja arvestada, siis tõenäoliselt olete te piisavalt head vanemad. Veatud? Vaevalt. Aga seda ei suuda keegi.