Ema mure: laps tahab ainult magusat, muu toit talle ei kõlba

Foto: Gelpi José Manuel / PantherMedia / Scanpix

«Mul on mure oma 9-aastase poja pärast. Ta on peenike kui piitsavars, pikkust 132 cm ja kaalub 26-27 kg. Kolm korda nädalas teeb trenni ja on lisaks ka muidu aktiivne. Kui õues, siis ikka rattaga või jookseb vms. Mure aga ongi tema söömisharjumuste pärast,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kodus sööb ta ainult mõningaid asju, midagi uut pole iialgi nõus proovima. Hetkel siis asjad, mida sööb: makaronid (majoneesiga), viinerid, frikadellisupp, ühepajatoit. Aga on palju asju, mida ta ei söö. Nii, et kui perele süüa teeme, siis peab temale alati eraldi tegema, sest muidu ta lihtsalt ei söö.

Koju ma niisama magusat ei osta, kui vaid kord nädalas. Üritasime teha magusapäeva. Kahjuks enam see ei toimi, kuna ta käib ju koolis ja nii kui natuke raha saab, viib selle poodi ja ostab magusat. Siis tuleb koju ja pole isu. Isegi koolis olevat ta vahel sööklast toitu puutumata välja jalutanud ja eks ta siis puhveti poole suundub. Samas kui taskuraha ka ära võtan, siis kardan, et see magusanälg viib ta hullemate tegudeni, näiteks poest varastamiseni.

Millest see ikkagi tuleb, et see magusaisu NII suur on? Mina olin ise ka väiksena samasugune – sama kiitsakas ja ka magusat tahtsin palju. Äkki see on siis geenides? Aga mida peaks tegema, et laps hakkaks toitu nii hullusti valimata sööma ka talle veel võõraid kuid tervislikke toiduaineid? On see mingi ealine iseärasus? Ometi peaks ta saama ju kätte kõik vajalikud toitained ja vitamiinid.

Ta on alati näost nii valge, isegi suvel on vahel mustad ringid silmade ümber… Tahaksin minna temaga arsti juurde ja vereproovi lasta teha, aga see on omaette ooper, kuidas teda sinna saada. Ta kardab arsti nagu tuld, eriti kui see on süstlaga.

Panime praegu kokku temaga menüü toitudest, mida ta sööb. Saime küll päris korraliku nimekirja, aga samas kui tegema hakkame ja temalt nõu küsime, siis ta ikka ei söö või siis nokib natuke. Mõnda asja aga sööb kahe suupoolega ja küsib juurdegi ja siis on süda kohe rahul, lapsel kõht täis ja meel hea. Muidu ongi ta väga närviline laps, käratseb ja vihastab ülikergesti, läheb kohe endast välja kui midagi ei saa. Pisarad on ka kerged tulema…

Palju probleeme sai nüüd ühte kirja, aga ma ise arvan küll, et käitumishäired võivad olla ebakorrapärase toitumise ja liigse magusatarbimise tulemus. Võib see nii olla?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Tõepoolest, nii raske on aktsepteerida lapse valikuid, mis teile ebatervislikud tunduvad ja nii kahju on vitamiinirikastest toitudest, mida laps sööma ei soostu. Väga hea, et plaanite minna ka uuringutele, see annab teile südamerahu. Ilmselt on tegu terve poisiga, aga tervise kontrollimine ei ole aga kunagi liiast. 

Olete juba liikunud sammukese lahenduse suunas: teinud lapsega kokkuleppeid söökide osas. Ilmselt tuleks siin läbirääkimiste oskusi edasi kasutada ja alati, kui kahepoolne kokkulepe miskipärast ei pea, teema üles võtta, teha uued läbirääkimised ja kokkulepped. Usun, et see on teie kirjeldatud probleemi üks võtmekohti: mitte poissi sundida, vaid sõlmida kokkuleppeid, anda lapsele otsustamisruumi, mõista ja aktsepteerida ka tema valikuid ning lahendusi ja seda mitte vaid selle osas, mida poiss sööb. 

Eelpuberteet on õrn iga, aga ka väljamurdmisiga senistest piiridest nii emotsionaalsetest kui ka füüsilistest. Vastandlikult kõlavad märksõnad kuuluvad kogu teismeea juurde. On väga oluline aru saada sellest, mis on tegelikult see, mille vastu teie poeg söömise kaudu sõdib.

Millised õigused-kohustused-vabadused poisil üldisemalt on? Kui ranged või lõdvad on kodus kehtestatud reeglid? Varateismeline võib sõdida iga piiri vastu, mis talle ebaõiglane või ebakohane, eale mittevastav tundub, samas ilma piirideta tunneb ta end kui õhus ja ka armastusteta olevat. 

Kui meie vanematena ei suuda midagi lapse käitumises heaks kiita, kipume ikka reageerima jõu kasutamisega. Ent efektiivne ja lähisuhetele säästev on mitte jõudu kasutada, vaid lähtuda vajadustest ja nende kaudu jõuda lahendusteni. Ka söömisest ei maksa teha midagi, mis seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Vanema ebakindlus ja ärevus ei aita kindlasti ühelegi lahendusele lähemale. Sinnapoole viib vanemate mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. 

Ka arstide soovitus sarnases olukorras on mitte kasutada sunnimeetodit, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid on samuti omal kohal. 

Oluline on, et te ise üle ei muretseks. Kui poiss iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget, läheb ka tema pingesse ja võib süüa veel vähem. Võiks ka mõelda, miks on teie suhe just selline ja milline see veel võiks olla, mida selleks peaks tegema. Suhe on ikka vastastikku mõjutatud. Muidugi on keerukas näha enda käitumises seda, mis justkui sunniks poega teie kirjeldatud moel käituma. Ometi oma tõde siin on. Soovitan teil töötada ka oma hoiakutega. Kui te võimaldate lapsel tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav  ja mitte vaid söömise küsimuses , võib probleem hakata näitama vähenemise märke. Loomulikult oleks vaja ka poega tähelepanelikult kuulata, et tema mõtetest-tunnetest-muredest paremini aru saada. 

Käitumishäired ja söömisharjumused võivad küll olla omavahel seotud, veelgi ilmsem on aga käitumise seos lähisuhete stiili ja mustriga.»