Mida paljam oled, seda haavatavamana ennast tunned. See kehtib nii riietuse kui ka emotsionaalse alastioleku puhul. Tegelikult pole sul selleks, et end paljana ilusana tunda, sugugi vaja ideaalset keha. Usu, ka kõige ilusamad leiavad alati midagi, mille kallal hädaldada, ja lõputu enesetäiustamine ei too rahulolu. Asja võti on hoopis muus.
Hakatuseks pean tunnistama, et kuigi moeinimeselt võiks eeldada, et ta armastab hullupööra riideid, tunnen end siiski kõige mugavamalt riidevabalt. Sest riietel on sõnum ja see koormab. Ilma katvate kihtideta saad olla täiesti vaba, vahetu ja loomulik. Mõni ribake päevitusriideid ei häiri muidugi ka.
Kui aga alastiolek on nõnda tšill, siis miks suurem osa meist tunneb ennast isegi suve lõpul veel ebamugavalt, kui suvises rannas lahti riietuma peab? Põhjuseks on hulk väliseid segajaid, mis ei lase naistel enda kehaga normaalselt läbi saada. Ma tean, sest olen ise aastaid selles lõksus olnud. Kord pidanud end liiga kondiseks või paksuks, siis jälle liiga atleetlikuks või lödiks. Olen ahastuseni põdenud oma pikkust, liiga väikesi luid, olematuid randmeid, tütarlapselikku kehakuju ja mida kõike veel. Aga eneseabi on lihtsam, kui sa arvata oskad. Üleöö alasti ilusaks muutumise trikk on olemas.
Mitte kaal, vaid graatsia
Leidub naisi, kes suveks valmistudes ajavad taga unistuste kaalunumbrit, uskudes, et vaid see tagab neile keha, mille üle rannas uhkust tunda. Kahjuks on see täiesti vale. Tõsi, et lahti riietudes riivab silma iga volt, mille muidu saaks kenasti rõivaste alla peita.