Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/26/723016t1h6242.jpg)
Tõsielusaate «Minu imelise elu» tegelased paljastasid eilses saates oma suurimad hirmud. Ameerika Ühendriikides elav eestlanna Carolin tunnistas, et ei möödu päevagi, mil ta ei muretseks, kas politseinikust elukaaslane ikka elusa ja tervena õhtul koju jõuab. Palusime Keha ja Meele Teraapiakeskuse paari-ja pereterapeudil ning individuaalset nõustamist läbi viival Janne Kantsil selgitada, kuidas ärevuste ja hirmudega toime tulla.
Me kõik oleme vahel kogenud, et muretsemine ei lase tavapäraseid toiminguid läbi viia, olgu selleks kas eksamieelne ärevus, hirm üksinduse ees või pidev mure elukaaslase koju jõudmise pärast.
«Inimene satub mõtete lõksu, seda võib nimetada «mäletsemiseks». Üks ja sama mõte hakkab kogu aeg peas kerima ja inimene on seal lõksus kinni,» selgitas Janne Kants, kuidas ärevus alguse saab.
Kõigepealt tuleks Kantsi sõnul teadvustada oma ärevuse tagamaad. Vahel soovitatakse muretseval inimesel midagi muud teha, et ärevusest pääseda. Terapeut nentis aga, et sellest võib väga vähe kasu olla.
«Muretsemine ei lõpe nii, kui ma mõtlen, et enam ei muretse ja kõik. Kui see muu tegemine õnnestub, siis õnnestub, aga tavaliselt suure mure korral jääb see ikkagi pähe ketrama, olenemata sellest, kas ma loen raamatut või vaatan telerit.»
Irratsionaalse ehk kujutletava hirmu korral peaks inimene endalt küsima, mis seda hirmu põhjustab ning mida ta täpselt kardab, kas selleks on ka reaalne põhjus või ta lihtsalt arvab, et nii juhtub.
Ärevuse tasandid
Kantsi sõnul tekib ärevus nii mõtte- kui ka kehatasandil ning sellega võitlemiseks leidub mitmeid erinevaid meetodeid. Mõttetasandil saab inimene endaga väga palju tööd teha. Esimese võimalusena näeb Kants mõtete kirjapanemist. Kirjutada üles, mida kardetakse.
«Inimesel on tegelikult võib-olla kaks-kolm mõtet peas, mida ta tundide kaupa mõtleb. Need tunduvad nii suured ja võimsad ning ajavad inimese hulluks. Kui ta need kirja paneb, siis tunduvad need paberil oluliselt väiksemana. See võimaldab peas selgusele jõuda, mida ta tegelikult kardab ning miks need on nii suureks paisunud,»
«Järgmise sammuna tuleks üleskirjutatud mõtete põhjal hinnata, kui palju see mõte mulle kümne palli skaalal ärevust tekitab - näiteks, kui palju ma kardan seda, et mu abikaasa surma saab.»
Viimaks tuleks kirjapandud ärevusmõtted nii ümber sõnastada, et uued mõtted tekitaks oluliselt vähem või üldse mitte ärevust. «Vahel on tõesti nii, et seda mõtet ei saagi rahustavaks ümber defineerida, näiteks kui on reaalne oht, et mees võib viga saada. Siis võiks mõelda, kuidas see ärevus nii ümber sõnastada, et see väiksem oleks. Mõelda, mis on sellist, mis mulle jõudu annab, et selle olukorraga toime tulla,» soovitas Janne Kants.
Kehaline pinge
Terapeudi hinnangul on väga oluline teada, et pinge pole ainult meie mõtetes, vaid ka kehas. Sellest johtuvalt saab ärevuse vähendamiseks ka keha tasandil palju ära teha. Üheks viisiks on hingamise kontrollimine. Inimene hakkab teadupärast ärevuse korral kiiremini ning pinnapealsemalt hingama.
Kantsi sõnul on inimesel võimalik oma keha ära petta ning painavast pingest vabaneda, kui hakata sügavamalt ning rahulikumalt hingama. Selle tehnika eesmärgiks on saavutada korrapärane hingamisrütm ning lõõgastumise seisund.
Lisaks märkis Kants, et ka muusika kuulamine aitab ärevust vähendada, olenemata sellest, kas tegu on Vivaldi või Metallicaga. Inimene võiks kuulata seda, mis talle südamelähedane on. Eriti efektiivne on end aeglaselt muusika taktis liigutama hakata.
«Kui keha on pingest jäik, siis kulub liikumine marjaks. Inimene võiks proovida ja katsetada, milline liikumisviis talle kõige paremini sobib, kas jooga, jooksmine või tantsimine. Jällegi on tähtis jõuda lõõgastumisfaasi,» rääkis nõustaja.
Kujutlusvõime
Viimase meetodina tõi Kants välja töö kujutlusvõimega ning märkis, et kasutab oma teraapias väga palju just sellist tehnikat. Tema sõnul tuleks enda vaimusilmas ärevust ette kujutada.
«Kui teda eirata, siis ta suureneb läbi selle vastupanu veelgi. Tuleks öelda, et okei, sa oled olemas, ma näen sind. Sellest hetkest alates ei samasta me end enam ärevusega, vaid vaatame teda nagu kõrvalt. Kui ma teda kõrvalt vaatan, siis ma võin näha, kus ta mu kehas asub, milline ta on. Võib-olla on tal mingi värv või kuju. Vaatan teda rahulikult. Mul on see ärevus, aga mina olen enamat kui see ärevus.»
Kui inimene on rahunenud, siis ta saab Kantsi sõnul mõelda, mis selle tunde vastand oleks, näiteks ärevuse vastandiks on rahu. Tuleks meenutada olukordi, kus rahu kogetud on.
«Hüpnoteraapias kasutame hästi palju sellist meetodit. Inimene saab aru, kuidas on võimalik ühelt tundelt teisele liikuda. Vahel on seda iseendal keeruline teha, aga kui ükskord see teraapias läbi teha, siis inimesel on see kogemus olemas,» rääkis Kants.
Nimi hüpnoteraapia võib mõnele inimesele hirmutavalt kõlada. Kui paljud meist ikka valmis on end hüpnotiseerida laskma? Terapeudi sõnul pole selles midagi müstilist, ohtlikku ega riskantset. Oluline on, et inimene terapeuti usaldaks ning on valmis endasse sisse vaatama.
«Hüpnoos ei ole selline, mida inimesed tavaliselt arvavad või kuskilt ameerika filmidest näinud on. Seda võib nimetada kujutluserännakuks. Inimene on sellises lõõgastusseisundis, kus tema tähelepanu on eelkõige tunnetele ja kujutlustele koondatud. Inimene ei kaota teadvust, tema tunded ja kujutlused muutuvad aktiivsemaks. Ka muutub aju elektriline aktiivsus. Kui tavaliselt on aju beetalainetel, siis hüpnoosis aga alfalaineil.»
Janne Kantsi jutust jäi kõlama, et iga inimene võib endale ärevuse maandamiseks sobiva viisi leida. Suurt rolli mängib seejuures oskus end lõõgastada ja lõdvestada ning oma muremõtted lõpuni mõelda, mitte nende eest peitu pugeda. Inimene saab ise väga palju enda aitamiseks ära teha. Kui aga ärevustundest ise vabaneda ei suudeta või osata, ei tohiks peljata mõne spetsialisti poole pöörduda.