Kui murest saab ärevus: tean, et olen terve, aga kardan siiski infarkti saada

Foto: Marin Conic/PantherMedia/Scanpix

«Kaotasin nelja aasta eest ootamatu terviserikke tõttu oma perekonnaliikme. Paar kuud ärast seda, leinaperioodil, tundsin ärevust hinges pea kõige osas. Näiteks muretsesin, kas mu lähedastega on kõik korras jne. Olles ise veidi õppinud kriisipsühholoogiat, teadsin, et mingi piirini on selline muretsemine normaalne. Andsin endale aru, et muretsemine ei aita ja üritasin mõttes neile pidevalt head soovida. Selline tehnika või meetod rahustas mind ja muretsemine läks üle. Küll aga olen ma terve elu olnud muretseja oma tervise osas,» kirjutab ärevusega võitleja Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mul pole küll kunagi olnud midagi tõsist viga; arstide juures tehtud üldkontrollid on olnud korras ja justkui muretsemiseks põhjust pole. Küll aga on tänapäeval väga lihtne end ise diagnoosida kõikvõimsa interneti abil. Viimasel aastal on olnud mu pereliikmel probleeme tervisega - eelkõige südamega - mis pole ka eluliselt ohtlikud, aga on vast loogiline, et väike mure on hinges siiski ja n-ö valmidus kohe kontrollimiseks, reageerimiseks. See on aga viinud mind seisu, kus tunnen pidevat ärevust ja märkan iga asja oma tervisega seoses. 

Näiteks võin istuda, vaadata filmi, tõenäoliselt elada rohkem filmis toimuvasse sisse, kui tunnen, et pulss kiireneb. Sellele järgneb omakorda mure, et issand, miks mu pulss on nii kiire, kas mul on midagi viga, äkki mind tabab ka mingi terviserike vms. Argielu ärevates olukordades, kui mul on palju kohustusi, tunnen rinnus värinat (kui nii saab öelda), vahel ka peapööritust või õhupuudust. Mõtlen kohe sellele, kuidas minuga nüüd midagi juhtub või satun haiglasse vms. Üldplaanis kerkivad esile paanika, hirm ja meeletu ebakindlus.

Ma tunnistan, et mõistan, et tegemist on pigem liigse ärevusega kui reaalse terviseprobleemiga. Kahjuks ainuüksi mõte, et rahu, sa oled 24aastane terve naine, mind enam ei rahusta. Tunnen, et selline ärevus tüütab minu teisi lähedasi, mis on puht inimlikult mulle ka mõistetav ja seepärast ei soovi ma neid enam iga asjaga tüüdata, kuigi samas jällegi leian, et mõnikord just mõne lähedase kaine mõistusega öeldud lause rahustab mind maha.

Kindlasti ei taha ma jätta muljet, et lähedased pole minu jaoks olemas - nad igati on, aga probleem on minus endas ja igal hetkel ei saa ma loota, et mõni neist mulle julgustava sõna ütleb, kui mina jälle kiirele pulsile liigselt tähelepanu tõmban. 

Kuidas alustada enda rahustamisega või mõtetest võitu saamisega?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Olete teadlik iseendast, et kaldute muretsema ja vahel ka ülearu. Mõistate, et olla vahel tundlikum ja ärevam on loomulik, näiteks mõnes konkreetses olukorras või peale ootamatut või traagilist sündmust. Muidugi on hea, kui keerulistel aegadel on keegi teile jaoks olemas ja mõjub toetavalt, kuid lisaks sellele vajate mõnd viisi, kuidas ise end rahustada. 

Üks võimalus on olla teadlik sellest, kuidas ärevus n-ö toitub. Näiteks, vaatate filmi ja märkate pulsi kiireminemist. Sealt edasi hakkate mõtlema, et teil on midagi viga ja seejärel, mida hirmsat võiks kõik juhtuda. Edasi olete nagu nõiaringis, sest hirm kiirendab pulssi veelgi ja võib viia teid paanikani. Peamine ärevustekitaja polnud mitte niivõrd filmiga seonduva läbielamine, vaid teie enda mõtted, mis aitasid paanikat kohale kutsuda. Mida sagedamini taolised olukorrad korduvad, seda vähem on vaja, et kogu ahel käivituks ja seda kiiremini jõuate ühest stiimulist paanikani. 

Niisiis, kui teie saate esile kutsuda ärevust ja paanikat, siis saate seda ka ära hoida. Seega, üsna palju on teie enda kontrolli all. Tulles tagasi filmi vaatamise näite juurde. Kui kogete pulsi sagenemist, siis nii võibki olla, et pulss on kiirem. Ja kõik! See on normaalne, loomulik reaktsioon nähtule. Ei midagi enamat. See ei tähenda midagi muud. Kas saaksite siin peatada ahelat, mida enne kirjeldasin? Muidugi ei pruugi see kohe õnnestuda, kuid julgustaksin siiski proovima ja korduvalt. Üks võte on: keskenduge hingamisele ja ärge püüdke midagi muuta, lihtsalt hingake ja aktsepteerige seda, mida kehas tunnete. Püüdke mitte midagi mõelda. Olge hetkes. Ei mingeid «mis on varem pereliikmega juhtunud» või «mis minu tervisega valesti on». Kui vajate keskendumist millelegi, et vältida mõtlemist (enamasti minevikule ja tulevikule), siis keskenduge hingamisele, sisse ja välja voolavale õhule. 

Lisaks hingamisele ja oma kehale, võite kasutada keskendumist hetkel ümbritsevale. Nt kuulake, millised helid teid ümbritsevad (kella tiksumine, tuulevihin), milline on keha kokkupuude väliskeskkonnaga (tooli, seljatoe pinna pehmus-kõvadus, riiete puude vm). Kõige olulisem – ei mingeid hinnanguid, oletusi, tähendusi – on vaid teie hetketunnetus ja kogemus. Idee on selles, et suuta ise juhtida end, suunata oma keskendumist millelegi ja seeläbi vältida ärevust suurendavaid mõtteid, mis kontrollivad teid. 

Pingete ja ärevusega toimetuleku harjutusi on kindlasti väga palju. Samuti on palju meetodeid, raamatuid, mis õpetavad nendega toime tulema. Näiteks sobivad mediteerimised, jooga, füüsiline koormus, nt mõni teile meeldiv spordiala. Küllap leiate selle päris oma, mis teile sobib. Kui aga vajate siiski ärevusega võitlemiseks spetsialisti abi, miks mitte konsulteerida psühholoogiga. Raamatutest soovitan: M.Williams, D. Penman «Ärksus» (kaasas CD meditatsioonide harjutustega). Rahu ja rõõmu!»