Sedaviisi kasvatad oma lastest emotsionaalsed sööjad

Foto: Vida Press

Mõned harjumused on meile maast-madalast nõnda sisse jäänud, et me ei oska oma käitumist kõrvalt hinnatagi. Nii tundub igati aus anda lapsele näiteks potti häda tegemise eest üks komm. Või premeerida teda koristamise eest jäätisega. 

Kahjuks on see väga halb harjumus ja nii ennast kui last tuleks sellest kombest kiiremas korras võõrutada. Hiljuti tehti Norras uuring, mis kinnitas psühholoogide hoiatust, et toidule ei tohiks lisada emotsionaalset kaalu, sest nii soodustab see vanemas eas emotsionaalse söömise esinemist, vahendab Pure Wow. 

Mida emotsionaalne söömine õigupoolest tähendab? Peamiselt mõeldakse selle all kommet oma tundeid toiduga vaigistada. Näiteks meeldib paljudele end lohutada eriti kaloririkka ja maitseküllase toidu söömisega. Seetõttu peaks juba varakult jälgima, et tunded ja toit ei käiks käsikäes. 

Laste söömist ei tohiks liiga jäigalt kontrollida. Muidugi ei saa lasta neil iga päev ainult makarone süüa, kuid iga suutäie lugemine on samuti halb. Nii õpetad tahtmatult lapsele seda, et negatiivsetest tunnetest saab üle maitsvat toitu süües. Lapse toitumisharjumuste kujundamisele on kasulikum teadlik söömine ja positiivne eeskuju. Kui tahad, et laps sööks köögivilju, söö ja kiida neid ise ka.

Ära kasuta magustoitu käitumise üle kauplemiseks. Mõtle, kuidas mõjub lapsele see, kui sa päevast päeva piirad nn rämpstoidu või maiustuste söömist ja siis lubad seda lapsel süüa preemiana, kui ta on oma salati ära söönud? Esiteks õpib laps, et salat on vastik ja ebameeldiv kohustus, aga burger või komm ülim nauding. Teiseks ei hakka ta niimoodi süües märkama oma keha signaale, et kõht on juba täis, sest kui toit on hea, võib seda süüa ka siis, kui nälga tegelikult ei ole. 

Ürita olla toidu suhtes neutraalne. Kedagi ilmselt ei üllata, et ema ja tütre kehakuvand on omavahel oluliselt seotud. Kui ema on oma kehakaalu ja välimuse pärast väga mures ning räägib sageli kaalust ja toidust, võib see tütrel soodustada toitumishäire teket. Enda kiitmine tuleb ka vahel kasuks, kuid kõige parem on võimalikult neutraalne suhtumine, mille puhul oma keha ei ülistata ega häbistata. 

Ära anna lapsele nänni, et ta ei nutaks. Teada on, et kui laps on stressis, on tal kehv isu. Snäkkidega kurbuse, ärevuse ja pettumuse leevendamine on külge õpitud käitumine, mitte sünnipärane vajadus. Kui su laps on endast väljas, proovi teda rahustada teiste võtetega - näiteks kallista või suuna ta tähelepanu mujale. Isegi jonni kannatamine ja ootamine on pikas plaanis parem kui lapsele maiustused kätte anda.