Naise mure: mehe ülekaal ja norskamine on rikkunud meie seksuaalelu

Foto: Vida Press

«Oleme üheksa aastat abielus olnud. Selle aja jooksul on mees oluliselt kosunud ning hirmsasti norskama hakanud. Minu ööd on pidevalt pooliku unega, sest tegelen kas mehe togimisega või teise tuppa magama kolimisega. Saan tegelikult aru, et ta ei ole otseselt süüdi selles, et ta norskab. Eks tema uni on ju ka häiritud, kui mina teda nügin ja raputan, aga siiski on mul raske olla heas tujus, kui ma olen tema öise norskamise pärast magamata. Loomulikult keeran end unisena ise ka veel üles ja lõpuks valan kogu viha tema peale välja. Teine mure seisneb selles, et seoses tema kehakaalu tõusuga ei tunne ma enam, et teda ihaldan. Tihti ta higistab seksi ajal ja hakkab kleepuma, mis on mulle täiesti vastuvõetamatu,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas. 

«Ma ei ole tahtnud seda talle ka otse välja öelda, sest tean, et see teeks talle väga haiget. Aga ma ei tunne tema vastu erilist tõmmet. Võimalik, et see on seotud üldise väsimusega, murega lapse ja tema tegemiste pärast, ma ei tea. Aga ma ei tunne end oma mehega lähedasena, ei tunne, et ma tahan teda ise kallistama ja musitama minna jne. Kui tema mind kallistab, siis vastan, aga mitte nii, nagu tema seda teeb. Mida ma tegema peaks või mida me tegema peaksime, et asjale lahendust leida? Kas on olemas mingit võimalust norskamisest lahti saada? Tean, et kehakaalu alandamine sõltub küll ainult temast endast. Olen üritanud talle igat pidi märku anda, et oleks aeg oma tervisele mõelda. Ta ainult stressab rohkem mõttest, et on paksem kui kunagi varem, aga midagi ette ka ei võta. Otsustasin, et lähen ostan talle ujulakaardi, ehk ta hakkab vähemalt seal käima ja saab otsa lahti tehtud. Muidu mina ei kujuta ette, mis meist saab…»

Vatsab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Mured muidugi tõsised. Alustaksin sellest, mis puudutab lähedust, sest see on siiski teie jaoks kõige kurvem ja murettekitavam, nagu ma aru saan.

Millised märgid (lisaks sellele, et te ei ihalda oma meest nagu varem) räägivad sellest, et lähedus on kadunud? Kui te meenutate koos oldud aega (ligi kümme aastat!) ja omavahelist suhet, millal lähedus veel alles oli? Mis siis oli teisiti? Kuidas ja millest teil lähedus sündis? Millest te praegu puudust tunnete, mille järele igatsete? Mis veel peale mehe kehakaalu ja norskamise teid häirib? Mida te mehelt ootaksite? Kas ka teie mees märkab, et lähedus on kadumas (kadunud)? Kuidas tema sellesse suhtub? Mida tema teilt võiks oodata? Nende küsimuste üle võiksite mõtiskleda enne, kui teema mehega üles võtate.

Muidugi on selline jutuajamine hirmutav, kuid mõistaandmisest siin ei piisa. Kui teie suhe teile tõesti tähtis on, tuleb võtta kokku nii julgus kui armastus (või see osa positiivsetest tunnetest, mis teil mehe suhtes alles on) ja rääkida südamest südamesse, mina-keeles, nagu perekoolis avatud eneseväljendust kutsutakse. Muidugi peab selleks valima sobiva aja ja koha, sest selle vestluse käigus võib kerkida erinevaid tugevaid tundeid.

Jutuajamine ise võiks alata umbes nii: «...(mehe nimi), tahan sinuga rääkida asjast, mis mulle muret teeb.» [Paus. Andke talle aega häälestumiseks.] «Ma pelgan seda jutuajamist, sest kardan, et mu jutt võib sulle haiget teha. Ma hoolin sinust ja ei taha sind haavata, kuid see, kui ma ei räägi, võib veel halvem olla.»

[Paus. Võib-olla tahab mees sõna sekka öelda, küsida või vastu poriseda. Parem on olla tema võimalikuks vastuseisuks valmis, siis ei saa te ise sellest haiget. Pidage meeles, et vastuseis on inimese loomulik reaktsioon hirmutavates või ebamugavust tekitavates olukordades ja seda see jutuajamine ju kahtlemata on. Suhtuge vastuseisu nagu valgusfoori punasesse tulesse, mis näitab, et gaasi anda ei saa, vaid tuleb pidurdada. Suhtlemises kutsutakse seda olukorda käiguvahetuseks, mis tähendab seda, et edasirääkimisel vastuseis suureneks, aga lülitudes ümber teisele inimesele ja asudes aktiivselt tema vastuseisu kuulama on võimalik temast peremini aru saada ja tema tundeid mõista. Kasulik on teise tundeid tagasi peegeldada ehk oma sõnadega temast arusaamist väljendada. Võib-olla tuleb mitu korda sel moel käiku vahetada, kuid üldjuhul mõne aja jooksul vastuseis väheneb, sest inimesel, keda mõistetakse, pole selleks ju enam põhjust. Kui vastuseis on vähenenud, saab jätkata oma mõtete väljendamist.]

«Viimasel ajal märkan, et oleme justkui kaugenenud teineteisest… (mida te veel olete märganud). See teeb mind murelikuks, sest hoolin sinust ja tahan meie suhtest rõõmu tunda. Mind hirmutab ja teeb kurvaks, et ei rõõmusta sinu helluste üle nagu varem. Võib-olla tuleb see väsimusest, võib-olla muredest. Ka olen ma mures sinu tervise pärast. Kardan, et võid ülekaalu tõttu infarkti saada. Ma ei taha sind kaotada. Ning mul on piinlik ja kahju sulle seda öelda, aga ma näen, et su kaal vaevab sindki, seks ei ole enam selline kerge ja mänguline, sa higistad ja kleepud ja see ei tee sind ahvatlevamaks, pigem vastupidi. Ma kartsin, et kui ma seda kõike sulle ei räägi ja asjad lihtsalt sel moel edasi lähevad, kaugeneme teineteisest veelgi ja mul oleks sellest väga kahju. Ma usun, et meil on võimalik midagi ette võtta, et jälle teineteisest rõõmu tunda.»

Nüüd saab jälle lülituda mehe aktiivsele kuulamisele. Ning kui tunded ära kuulatud ja sõnastatud, saate koos hakata lahendusi otsima. Ujulakaart oleks küll hea mõte, juhul kui teie mehele meeldib ujuda. Ning miks mitte teha seda kahekesi.

Kehakaalu normaliseerimisel on kolm olulist võtmetegurit: hingamine, liikumine, toitumine. Kui rahaliselt on võimalik, konsulteerige nõustajalt, kes on toitumisteraapia oma südameasjaks võtnud. Kui ei, leiate ehk abi kirjandusest ja perearstilt.

A. Robbins kirjutab oma raamatus «Sisemine jõud» muuhulgas ka kasulikuks osutunud toitumispõhimõtetest. Ning hiljuti ilmus raamat «Hingamine vabastab liigsetest kilodest» (mälu järgi ja autorit ei meenu). Norskamisega on tõesti mõistlik perearstile pöörduda, tema teab edasi soovitada.»