«Paks, sa oled paks, paks, paks, paks,» ütlesin ma endale oma peas sada korda päevas. Ühelt poolt niisama eneseviha pärast, aga ma tahtsin ennast selle sõnaga ka harjutada. Sest kui keegi teine mu kohta paks ütles, käis külm jutt läbi, nagu ma oleksin ikka veel kuuendas klassis ja lahedad poisid kiusaksid mind. Ainult et põhikool oli ammu läbi, ma olin 30-aastane professionaal ja mind ikka veel kiusati. Nii kirjutab meile anonüümsust palunud lugeja.
Eesti naise avameelne ülestunnistus: mis tunne on tegelikult paks olla? (1)
Ma olin lapsena ülekaaluline, aga kui teismeliseeas ainevahetus turbokiirusel tööle hakkas, nautisin peaaegu kümme aastat ilusa ja peenikese tüdruku elu. Pärast ülikooli lõppu hakkasid kilod paraku tagasi tulema, üks ahjuplaadisuurune pitsa korraga. Nii et kahekümnendate keskel saavutasin kehamassiindeksi, mis oli jõudnud rasvumise skaala keskele.
Alguses olin ma inimeste õelusest hämmingus. Meedia muud ei tee, kui kuulutab kehapositiivsust, aga mina arvan, et see on üliliberaalsete naisajakirjanike helesinine unistus. Ega pluss-suuruses modell moeajakirja kaanel mind ei aita, kui ma saan juhuslikult kokku endise kolleegiga, keda teadsin oma «headel aastatel». Keskealine, ebameeldiv mees, kes oli mulle alati külge löönud, aga nüüd hüüdis põlastavalt üle baari: «Issand, kus sa oled alles rasva läinud! Vaadake!»
Peale meeste, kellele ma olin kunagi ära öelnud, mõnitasid mind väga palju mehed, kes ise olid ülekaalulised. Üht kolleegi õppisin maja peal vältima, sest iga kord, kui me teineteisest trepil mööda pressisime, kiitis ta, et küll mina olen ikka suureks kasvanud. Poisikesed bussides ja tädid suguvõsa sünnipäevadel ei suutnud kunagi kommenteerimata jätta ja see kõik on inimesele, kes ennast nagunii vihkab, nagu mõõk südamesse.
Ma ei mahu ära
Kui pressimisest rääkida, siis põhiline tunne, mida teadsin, oli see, et ma ei mahu ära. Ma olen nimelt ka päris pikk, nii et veetsin aastaid ette muretsedes võimalike kohtade pärast, kuhu ma ei mahu. Lennureisid ajasid mu paanikasse, sest isegi ilma keskmise istmeta oli mu kõrval kohutav istuda. Bussireisidel vajusin ma naabri poolele. Teatris ja kinos võisid lähedased vaatajad esiteks arvestada sellega, et nad ei näe üle minu midagi, ja teiseks tunda mu käsi ja jalgu pressituna enda vastu. Moekamates restoranides, kus olid külgedelt kinnised toolid, pressisin ma oma hiigeltagumiku küll neisse ära, aga see oli ühtviisi kole ja valus.
Ma ei mahtunud ka riietesse ära ja poodlemine muutus lõbusast sõbrannadega veedetud ajast hilisõhtul paanikas riidepuude lappamiseks, et vaadata, kui kõrgele suurusenumbrid lähevad. Väga harva olid need tavalises poes piisavalt kõrgel, nii et ma hakkasin käima Helsingis paksude poodides või venitama endale selga lõputuid pehmest puuvillast venivaid seelikuid ning kardigane, mis eest kinni ei läinud.
Kui vahel sattusin seltskonda vanade sõpradega, kes terve õhtu jooksul midagi uue ja suurema minu kohta ei öelnud, uppusin pärast tänutundesse. Üldse olin ma nii meeleheitel, et igaüks, kes mu vastu vähegi kenam oli, šokeeris mind sedavõrd, et oleksin kohe kogu oma vara nende nimele kirjutanud.
On tehtud palju uuringuid selle kohta, et ülekaalulised naised on tõenäolisemad koduse vägivalla ohvrid ja ma saan sellest väga hästi aru. Kui su enesehinnang on olematu, nõustud sa väga halbade meestega olema. Sa oled lihtsalt šokis, et keegi üldse sind tahab! Nii piinlesingi ma mitu aastat vaimselt vägivaldses suhtes, korrutades endale iga kord, kui minu mees midagi halba tegi, et tal on küll oma vead, kuid mina olen paks. Ja tema kannatab selle ära, nii et mina kannatan kõik muu.
Me läksime ikkagi lahku ja siis algasid alandused vallalisena.
Eluhalvav
Ma muidugi ei arvanud kunagi, et oleksin ära teeninud midagi muud peale alanduste. Paks olemine halvas nii suurt osa mu elust, et selle kõrvale ei mahtunud midagi. Ma ei suutnud eriti avalikus kohas süüa, sest kujutlesin, kuidas möödujad isekeskis irvitavad, et näe, ajab endale šnitslit näost sisse! Nii et sõin üksi kodus ja seda rohkem.
Samuti ei tahtnud ma olla teiste paksude inimestega samas ruumis, sest arvasin, et siis me paistame koos veel suuremad. Too päev, kui meil tööl kodulehekülje jaoks personali pildistati, oleksin paanikahoos peaaegu haiglasse jõudnud. Keegi ei teadnud, et ma polnud enne terve öö maganud, vaid proovisin uuesti ja uuesti selga riideid, mis ma krediitkaardiga pluss-suuruses netipoodidest tellisin.
Hämmastaval kombel ei olnud mingit vahet, kas panin selga ühe musta värvi koti või teise, peeglist vaatas ikka vastu mägi, mitte modell. Peeglisse vaatasin ma muidugi neil aastatel võimalikult vähe.
Ma olin harjunud süüdistama oma ülekaalulisuses sadat asja. Tänapäeva toit ongi ebatervislik, mul on halvad geenid, ma võtan beebipille. Teate, miks ma tegelikult paks olin? Ma sõin palju ja liigutasin vähe. Jah, ilmselt tuli see vähemalt osaliselt tänu depressioonile, aga depressioon ei läinudki enne ära, kui lõpetasin halva suhte ja hakkasin trenni tegema.
Paksuks ei tee kleit, vaid söömine
Trenni peale ei tulnud ma pikka aega, sest enda arvates püüdsin alati päris tervislik olla. Lugesin aastaid iga päev kokku, et saaks söödud viis puu- ja köögivilja päevas, saamata ise aru, et «katsin» need saia ja majoneesiga. Jalutasin päris palju ja pidevalt, mõistmata ise, et premeerisin ennast pärast prae ja stritsliga.
Minu arvates on see kümne tuhande sammu taga ajamine väga ohtlik, sest tundsin alati pärast kõndimist, et olen nüüd suure töö ära teinud, kuigi tegelikult aitab kaalu langetada ikkagi võhmatrenn, mitte vantsimine. Vantsida võid lisaks.
Kokkuvõttes ei ole mul kedagi süüdistada. Jah, inimesed, kes olid mu vastu väga vastikud, ongi vastikud inimesed, aga kleidinumbreid suuremaks sõin ma ikkagi ise. Ma lihtsalt tahtsin rääkida sellest, et tegelikult ei peaks ennast nii väga vihkama. Tagantjärele on muidugi hea öelda, aga isegi, kui sa ei ole oma peegelpildiga rahul või ei julgegi selle poole vaadata, ei ole sa väärt ainult halba. Elu on liiga lühike, et see veeta, silmad häbi täis, paksude poodides hõlste valides.