Millal saad sa viimaks iseendaga päriselt rahul olla?

Foto: Vida Press

Kathleen Kanervikko kirjutab Motivaatoris, et viis nädalat Aasias rännates tabas teda arusaam, mis on senini olnud üks vabastavamaid tema elus. Nimelt tundis ta üle pika aja, kui terviklik ta tegelikult on. 

Miks? Sest mul oli minimaalne kokkupuude internetiavaruste, sõprade ja sugulastega Eestis ning töö ja tööga kaasnevate muredega. Ma ei tundnud vajadust teha niivõrd palju trenni, kui Eestis; ma ei tundnud vajadust suhelda ja olla pidevalt ühenduses ning ma isegi ei tundnud vajadust kirjutada ning loominguline olla, mis on tegelikult alati olnud minu hingamine ehk rahulolutunde tuum. Tundmata mingitki survet välismaailma poolt, saingi ma täpselt olla selline, nagu ma igal hetkel soovisin – täiuslik ja täielikult rahul.

Nimelt olenemata meie töökohast, sõpradest, hobidest ning meid ümbritsevast keskkonnast, tunneme me alatasa vajadust olla natuke paremad, kui me juba oleme. Olla paremas suhtes, olla paremal tööpostil, olla usinam trenniskäija ning veeta rohkem aega looduses. Ning kui me siis hakkamegi rohkem pingutama ja täidame oma senised ootused iseendale, siis kerkivad uued katsumused ja soovid, mis samuti meil rahus ja vaikuses olla ei lase. Toimub pidev püüdlemine, pingutamine ja rapsimine, mida saadab sisemine ärevustunne, mis rohkete mõtete näol alatasa pead tõstab. Ümbritsevad inimesed pakuvad samuti meile igapäevast võrdlusmomenti, mis päädib tihti tundega, et me pole ikka piisavalt head. Ja nii see elu kulgebki…väliselt võib ju kõik korras olla, aga sisemiselt on ikka ja alati «prussakad peas».

Mille peale aga paljud ei mõtle, on see, et alateadlik tunne meie väärtusetusest peegeldab ka igasse aspekti meie elus. See annab igapäevaselt tunda nii suhetes mehe kui ka lastega, töökaaslastega ning sõprade ja tuttavatega. See paneb paika piirid, mille enda ümber seame; kontseptsioonid, millega oma argielu piirame ning nägemuse maailmast, millest sõltub meie otsene suhe elu ja elu poolt looduga. Tundes end alaväärse ning ebatäiuslikuna, vaatame me kogu elu poolt loodut kui ebaterviklikkust ning seetõttu peidame endas ka tohutut kriitika – ja hukkamõistutulva. Olles ise pidevas püüdluses ideaalsuse suunas, tahame ka teistes näha ideaalset jumala loomingut, mistõttu kinnistume aina sügavamale arvamuse võrku ning seeläbi tunneme, et meie vaated ja tõekspidamised on need kõige õigemad. See aga viib meid aina tumedama metsasopi suunas – sinna, kus sisemised kannatused aina tugevamini esile tungivad ning tegelik “mina” aina võõramaks jääb.

Lülitudes end aga kasvõi paariks päevaks välja kogu välise maailma mürast, suudab igaüks üles leida oma tegeliku oleku – lihtsa ja rahuliku olemise. Ilma pideva kiskumise, kohustuste ja vastutuseta, saame vaadata iseend läbi selge pilgu – tundes, et tegelikult pole õnneks meil ju midagi vaja. Kui aga suudame end ilma milletagi tunda terviklikult, siis miks tavamaailma naastes see tunne niivõrd ruttu kaob? Fookus on suunatud nimelt ainult välja ning seetõttu ei leia me iseend selle illusioonikoorma alt ka vaiksetel õhtupoolikutel üles.

Võttes aga tihedamini aega iseendale ning astudes aina sagedamini oma igapäevamullist välja, hakkad sa aina enam vaikuses kogetud rahu ka oma «pärismaailma» integreerima – mõistes, et väline ei saa kuidagi sinu täiuslikkust võtta. Paljud inimesed näiteks, kes nädal aega pimedas ruumis veedavad, tulevad välja tundega, et «kõik on tegelikult kõige paremas korras». Miks? Sest neil ei ole pimedas ühtegi välist segajat, kes neile vastupidist saaks väita. Samuti ei suuda ka mõistus ilma ühegi stimulatsioonita eriti kaua vastu pidada ja alles jääbki vaid sügav rahu. Kuna aga igapäevaselt oleme me niivõrd  hõivatud, et unustame rahutunde tähtsuse sootuks, on meil vaja pidevalt aeg maha võtta ja tunne taaskord üles leida. Vaid nii suudame me funktsioneerida täiusliku ja terviklikuna igal hetkel, lubamata välisel oma arusaamu kallutada ning kellelgi teisel oma väärtuslikkust mõõta.