STIILSED MEHED ⟩ Üha enam noormehi eelistab kluti või kaagi asemel käituda ja riietuda härrasmehena, miks?

Meile meeldib vabadus ja võrdsus. Meile meeldib, et naised saavad valida ja pükse kanda ning mehed lapsepuhkusele jääda. Igal mündil on aga kaks külge, ehkki mõnikord soovime vaid ühte neist. Koos üldise sugudevaheliste erinevuste kadumisega kipuvad hääbuma ka omadused ja väärtused, mida ühe või teise soo puhul eriti hindame. Kuhu küll kadusid härrasmehed, kes daami sisenedes krapsti püsti kargasid, möödujaile kaabut kergitasid ning kes poleks ealeski nõrgema vastu kätt tõstnud? On nad lootusetult vanadesse filmidesse ja raamatutesse kadunud?

Keset valimismöllu on kohane meelde tuletada härrasmehelikkust nii stiilis kui käitumises. See on hea komme. Lugu esmailmus 2017.

Härrasmehed pole ilmast otsa saanud! Nüüdisaegset härrat, kelle eesmärk on tuua ajaloolised väärtused tänapäeva, on sageli kombeks nimetada ingliskeelse sõnaga chap. Oscar Wilde, kes ise oli kindlasti chap, on öelnud: «Ainult pealiskaudsed inimesed ei hinda teisi välimuse järgi.» Chap ei ole pealiskaudne, ning õige chap’i tunneb esmalt ära riietusest.

Peas on tal kaabu, sest muidu poleks ju midagi tervituseks kergitada, ning see on chap’ile sama iseloomulik nagu hipsterile habe. Käes võib chap kanda vihmavarju ning vestitaskus uuri. Vihmavari on ühtlasi võitlusvahend, millega päästa daame kaabakate käest. Need elemendid võivad varieeruda, ent meenutavad alati mõnd tuntud Briti telesarja, mille tegevus võib toimuda kuninganna Victoria ajast kuni teise ilmasõja lõpuni.

Samuti Jaanus Kangurilt: Tüli vindub ja vindub ega lõppegi kunagi ära... Tõhus lahendus on siin!

Stiil

Pärast seda algas chap’i meelest meeste riietuse allakäik, ning kõik nüüdisaegne on tema silmis pigem vulgaarne. Kiirmood, spordiriided (eriti jalatsid), odav parfüüm ja kombelõtvus pole chap’ile mitte lihtsalt vastuvõetamatu, vaid tundmatu teema. Neid härrasmehi kohates võib tekkida kahtlus, et tegemist on mõne ajaloolise filmi võtetega ning kostüümid pärinevad teatri kostüümilaost. Chap’i välimus on teatraalne, sest ta hindab klassikalist härrasmehelikku riietust. Ideaalis on tänapäeva chap’il seljas kolmeosaline tviidülikond, mille on õmmelnud mõni 20. sajandi rätsepmeister ning mille chap soetas endale vintage-kauplusest. Jalas kannab ta ehtsast nahast brogue-kingi või pidulikumatel puhkudel Oxforde. Ning kingad on tingimata väärikal nahktallal – halva ilmaga tõmbab härrasmees nende otsa elegantselt kalossid.

Chap’id ei ole šovinistid, nemad kohtlevad daame alati daamidena, sõltumata sellest, kelleks viimased ise ennast peavad. Aga on olemas ka nais-chap’id e chapette’id – tänapäeva daamid, kes järgivad traditsioonilisi riietumis- ja käitumistavasid.

Chapette ja chap - aeg nende ümber seisab. Foto: The Chap Magazine

Chap astub lavale

2001. aastal võis Londoni südalinnas näha veidrat vaatepilti: tviidülikondades, pruunides brogue-kingades ja Homburgi kaabudega kamp läbis pealinna maamärke, kandes plakateid kirjadega «Civilise the City» ja «Make Gloves not War». See oli chap’ide protest tänapäeva maailma vulgaarsuse vastu. Londoni politsei hinnangul oli see tsiviliseerituim protest, mida nad eales on näinud.

Samuti Jaanus Kangurilt: Psühhopaadid. Kuidas neid ära tunda ja nende kõrval ellu jääda?

Käitumine

2001. aasta protesti käigus astusid chap’id sisse ka modernse maailma märgilistesse templitesse ehk majadesse, mis esindavad kõike mitte-chap’ilikku. Selle asemel, et nende aknaid sisse peksta või reklaame värviga määrida, astusid nad kaabut tõstes McDonald’sisse ning palusid viisakalt, kas võivad vestelda maître d’hôtel’iga, Nike kaupluses aga soovisid kangaste näidiseid. Mehed juhatati mõlemast kohast kiiresti välja, sest neid peeti veidrikeks, mitte protestijateks, kusjuures kõik toimus viisakusavalduste ja naeratuste saatel. See iseloomustab chap’i peamist olemuslikku osa: häid kombeid. «Manners maketh man» on chap’iks olemise alus. Selle juurde käib väljapeetud kõnelemine (kõnepruuk võib tunduda pisut anakronistlik), võib-olla tänapäeva maailmas harjumatu viisakus daamide vastu ning selge ja kindel valmidus seista iga nõrgema eest.

Elustiil

Vaatamata eespool nimetatud protestile Londoni südalinnas ei ole chap hipsterlik maailmaparandaja. Tema tegeleb iseenda parandamisega, nüüdismaailmast on ta pigem veidi võõrandunud – ta pole esivõitleja progressi rindel. Chap loeb vana ja tihti dekadentlikku kirjandust, kuulab 30ndate ja 40ndate vinüüle ning elab kodus, mida võiks pidada ajaloomuuseumiks. Chap hoiab loodust niiviisi, et tarbib asju, mis kestavad igavesti või vähemalt väga kaua. Kaubanduse ja turunduse seisukohalt on chap lootusetu antagonist, ta lihtsalt ei allu tarbimistungile. Nüüdismoest nopib ta väga valivalt vaid ajatu stiiliga kvaliteeti. Chap’i auto on ideaalis aastast 1967 ning riided ja muud rekvisiidid võivad olla veelgi vanemad.

Chap ei allu trendimõjutustele ka väljapool moodi, nagu näiteks tervislikkus või sund osaleda triatlonil. Suhet spordiga iseloomustab tuntud chap’i Winston Churchilli pikaealisuse soovitus «No sports». Erandiks võib olla kriketimäng. Ligi kümme aastat toimub Londonis The Chap Olympiad (sel aastal 15. juulil), ent see on pigem ekstsentriline meelelahutus, mitte rahvaspordiüritus.

The Chap Olympiad Foto: The Chap Magazine

Loe ka seda: Rõivas, mis sobib selga igaühele ja on ikka moelemmik

Kultuursed pahed

Chap’i lahutamatu rekvisiit ning poolreligioosne kultusese on tema piip. Pole piipu, pole chap’i. Napsutamine on osa eluviisist. Loomulikult kultuurne, mis tähendab, et chap teab, mida, millal, kuidas juua ning mida selle juurde rääkida. Chap ei protesti, ent ometi on ta revolutsiooniline. Chap’id tunnevad hingesugulust pigem 70ndate pungi kui moodsa hipsterlusega. Viimased võivad küll välimuselt sarnaneda chap’idega, ent tenniseid ei suru chap’ile jalga ka relva ähvardusel, olgugi need Convers Chuck Taylorid. Üks Chap’ide ametliku ajakirja (The Chap) tööpealkirja versioone oli Anarcho-Dandyism for Beginners, mis viitab seosele pungiga.

Loo autori vanaisa Hans Kanguri pilt XX sajandi algusest, mis vastab kõigile chap’i parameetritele. Foto: Erakogu

Chap’i olemus on paljuski inglaslik, ent mitte ainult ja mitte tingimata. Neid mehi leidub pea kõikjal Euroopas, mõnes Aafrika riigis ja isegi Iraagis. Aga Eestis? Vanaisa pilte vaadates tundub, et tema oli kindlasti chap. Tänapäeval on neid üsna kasinalt, ent mõni siiski leidub.

Loe ka seda: KUS KEISER JALA KÄIB | 5 reeglit, mida Briti kuninglik perekond peab tualetis järgima

Maailmavaade

Chap on kindlasti rahvuslane ja patrioot, ent mitte kunagi äärmuslane, ning kõiki kultuure hindab ta just nende erinevuses. Talle meeldib süüa Saksamaal Bratwurst’i ja juua kõrvale kann Märzenit, mitte Big Maci ja Coca-Colat. Ning Saaremaalt tahaks chap viia sõpradele paar pudelit kohalikku õlut, mitte Tartus tehtud Soome Saaremaa Tuulikut. Chappism ei pruugi olla moeliikumine, mis hakkab masse vallutama, ent nende olemasolu annab lootust: härrasmehelikkus kestab edasi.

Modell Laviniu Fonta on tänapäeva hipsterite iidol, kuid lähemale suumides avastame tõupuhta chap’i. Ta on vanamoeliselt väljapeetud nii stiilis kui ka maneerides. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kolmeosaline tviidülikond, hoolitsetud habe ja pannaldega kingad – Itaalia moenädala trenditeadlike külaliste ridades domineeris lihvitud vana kooli härrasmehelikkus. / Scanpix Foto: SCANPIX

Foto: Erakogu

Loo autor on religiooniantropoloog ja chap`i stiili austaja.