Küüsi on närinud peaaegu igaüks. Tavaliselt näritakse küüsi kas närvipinge tõustes või igavledes. Kas tuleb tuttav ette küünte närimine mõnd põnevat filmi vaadates, enne ülemusega kohtumist või lihtsalt igavusest aknast välja vaadates?
Lapsena saame selle halva harjumuse tavaliselt kaasa lasteaiast. Uuringute kohaselt närivad küüsi üle poolte ehk 60 protsenti väikestest lastest, kuid tervelt 45 protsendil on see harjumus küljes ka veel noorukina. Täiskasvanuikka jõudes suudab suurem osa inimesi küünte närimise harjumuse maha jätta. Need, kes harjumusest selleks ajaks lahti ei ole saanud, võivad leida ennast raske ja püsiva probleemi eest. Nii süvenenud probleemi puhul inimene tavaliselt isegi enam ei märka, kui ta on küüsi närima hakanud. Tegevus saab sedavõrd tavaliseks osaks elust, et seda ei panda enam tähele.
Stressist või igavusest alanud isegi kerge küünte närimine võib kahjuks kiiresti areneda vaimseks häireks või isegi ärevushooks. Sellise probleemi ära tundmine on õnneks siiski lihtne.
Mis kutsub esile küünte närimise?
*Ajus valitsev tühjus – see on üks põhjustest, millele otsitakse asendustegevust. Nii võib alguse saada küünte närimine, et vähemalt mõnigi kehaliige ennast liigutaks ja keha täielikult paigal ei oleks.
*Üksindus – see võib emotsionaalse poole pealt olla küünte närimise esilekutsujaks, samuti rõhumistunne.
*Pärilikkus – teadlaste uuringute kohaselt võib küünte näkitsemise kombe endale saada ka geenide kaudu.
Mis iganes põhjust sul küünte närimiseks on, tea, et see pole sulle hea. Regulaarne küünte kallal järamine põhjustab tõsiseid küünekahjustusi: