/nginx/o/2017/01/19/6261267t1hefb0.jpg)
Millal siis veel alustada oma elu muutmise, ümbersünni ja värskendusega kui jaanuaris! Mina otsustasin, et ei astu seekord ühtegi liiga radikaalset sammu, mu töökohal pole midagi viga, ma ei taha ei kolida ega veganiks hakata. Selle asemel viisin oma mõttemaailma hiljuti sisse ühe pisikese, kuid olulise muudatuse: nüüdsest ütlen kõigele jah.
Internet on täis kogemuskolumneid tüüpidelt, kes proovivad sellist eksperimenti nädalakese, aga kõik nad keskenduvad minu arvates valedele asjadele. Olgu, see on ju ka «jah» ütlemine, kui sa hoolimata mitteviitsimisest ikkagi sõpradega lauamänge mängima lähed või halliks tõmbunud avokaadot salati pealt ära ei noki.
Mina mõtlen aga pisiasjadest natuke laiemat elufilosoofiat. Jah, pisiasjad on minult ka nõusolekuid saanud, ärge saage valesti aru. Käisin söömas hobuseliha ja see meeldis mulle. Jõin reedel sõpradega pudeli veini, kuigi olin plaaninud järgmine hommik trenni minna. Käisin kerge pohmelliga trennis, kuigi teki all oli pehme ja soe.
Olgu, võib-olla jääb see hobune mu taldrikus pikemaks ajaks meelde, aga pisiasju pidi elu ma ikkagi elada ei taha. Õnneks on teele veerenud ka suuri ja suuremaid otsuseid ja tagantjärele tean, et kuigi alati nõus olemine ei pruugi alati meeldiv olla, on sellega vähemalt garanteeritud teravad elamused. Kuidas see Saksa uusima tantsumuusikatähe laul kõlaski… «Halbadest otsustest jäävad parimad mälestused.» Jah! Jäävad jah!
Võib-olla ei oleks pidanud telefonile vastama ja plaaniga nõus olema, kui mu selletalvine leek – mees, kes mõjub mulle väga väga halvasti – jälle keset ööd helistas ja ennast külla kutsus, aga samas, üksi magada on ka tüütu. Ning kindlasti ei oleks pidanud nõus olema, kui paar päeva hiljem ilmus ei tea kust välja üks mu eksidest ja mind välja kutsus, aga vähemalt meenus mulle jälle, miks ta maha jätsin.
Väikestest «jah»-idest suurte asjadeni
Ka internetikohtingu poistel on hea põli, sest minuga dringile pääsemise õnnestumisprotsent on hetkel sada ning, jah, kõik need tüübid ei ole printsid valgete Volvodega, aga, nagu ma ütlesin, parem ikka, kui klaasistunud pilguga üksinda teleka ees kokasaateid jõllitada.
Nii ma siis jah-itasin ennast läbi jaanuari, kuni hakkasid juhtuma suured asjad. Mul on väike firma, mis pakub teenust suurematele firmadele ning kuskilt pidi see jutt lahti minema, et kui mujalt ei saa, siis meie juurest ikka «ei» ei öelda. Nii kasvaski mu klientide baas mõne nädalaga poole võrra, assistendi postkast ujub palvetest mind koosolekule saada ja tagatipuks räägiti mind ära modereerima üht erialainimeste jaoks üliolulist konverentsi.
Kui nüüd päris ausalt rääkida, siis ma ei usu, et oleksin sellise ülesande jaoks piisavalt kompetentne, aga mis ma siis muud vastata sain projektijuhile, kes nii viisakalt küsis, kas teeksin ära. «Jah!» Loomulikult teen, andke aga veel!
Üks mu Berliini sõbranna mattis hiljuti oma vanaema ja rääkis pärast matuseid, kuidas vanaema oli talle surivoodil viimaseid sõnu sosistanud. Sõbranna ootas muidugi mõnd sentimentaalset hüüatust paradiisi eksisteerimise kohta, kuid vanaema tegi hoopis hetkeks täitsa erksa näo ja ütles oma noorele järeltulijale: «Lõbutse rohkem. Kui ma saaksin korra veel sinuvanune ja pöörane olla, annaksin selle eest kõik.»
Ega lõbutsemine muidugi ainult peole minekut tähenda, kuigi, kui te kutsuksite, siis ma ütleks jah. Vanaema aga mõtles ilmselt ikkagi laiemat ellusuhtumist, julgust, uljust, riskeerimist. Jah, mõni asi oleks ju võinud olemata olla, mehed, kes mõjuvad väga halvasti, oleks võinud kindlasti olemata olla, lollikstöötamine, riskikäitumine ja magamata peaga tehtud trennid pole ilmselt parimad ideed. Aga, ja ma tõesti usun seda, just halbadest ideedest sünnivad parimad mälestused.