Väikestest «jah»-idest suurte asjadeni
Ka internetikohtingu poistel on hea põli, sest minuga dringile pääsemise õnnestumisprotsent on hetkel sada ning, jah, kõik need tüübid ei ole printsid valgete Volvodega, aga, nagu ma ütlesin, parem ikka, kui klaasistunud pilguga üksinda teleka ees kokasaateid jõllitada.
Nii ma siis jah-itasin ennast läbi jaanuari, kuni hakkasid juhtuma suured asjad. Mul on väike firma, mis pakub teenust suurematele firmadele ning kuskilt pidi see jutt lahti minema, et kui mujalt ei saa, siis meie juurest ikka «ei» ei öelda. Nii kasvaski mu klientide baas mõne nädalaga poole võrra, assistendi postkast ujub palvetest mind koosolekule saada ja tagatipuks räägiti mind ära modereerima üht erialainimeste jaoks üliolulist konverentsi.
Kui nüüd päris ausalt rääkida, siis ma ei usu, et oleksin sellise ülesande jaoks piisavalt kompetentne, aga mis ma siis muud vastata sain projektijuhile, kes nii viisakalt küsis, kas teeksin ära. «Jah!» Loomulikult teen, andke aga veel!
Üks mu Berliini sõbranna mattis hiljuti oma vanaema ja rääkis pärast matuseid, kuidas vanaema oli talle surivoodil viimaseid sõnu sosistanud. Sõbranna ootas muidugi mõnd sentimentaalset hüüatust paradiisi eksisteerimise kohta, kuid vanaema tegi hoopis hetkeks täitsa erksa näo ja ütles oma noorele järeltulijale: «Lõbutse rohkem. Kui ma saaksin korra veel sinuvanune ja pöörane olla, annaksin selle eest kõik.»
Ega lõbutsemine muidugi ainult peole minekut tähenda, kuigi, kui te kutsuksite, siis ma ütleks jah. Vanaema aga mõtles ilmselt ikkagi laiemat ellusuhtumist, julgust, uljust, riskeerimist. Jah, mõni asi oleks ju võinud olemata olla, mehed, kes mõjuvad väga halvasti, oleks võinud kindlasti olemata olla, lollikstöötamine, riskikäitumine ja magamata peaga tehtud trennid pole ilmselt parimad ideed. Aga, ja ma tõesti usun seda, just halbadest ideedest sünnivad parimad mälestused.