Isiklikud piirid paika: sinu rahulolu on teistest tähtsam

Foto: Igor Sapozhkov/ Panther Media/ Scanpix

Kipub olema nii, et kes on harjunud kogu aeg tegutsema, nõuab ka endalt rohkem ja piitsutab end enam takka. Selline inimene on juba noorena harjunud vastutust kandma ja mitte üksnes enda vaid ka lähedaste eest, kirjutab terapeut Jana Reidla salasona.eu-s. 

Võib-olla oli lapsepõlvekodus üks vanematest või mõlemad alkoholiprobleemiga või depressioonis, aga võib-olla hoopis nii hõivatud eneseteostuse, raha teenimise või õpingutega, et laps pidi ellujäämise nimel kiiresti täiskasvanuks saama. Kui ema on kogu aeg mures ja kurb oma elu üle, nii et ei ole aega ega tahtmist lapsele silmagi vaadata, pole lapsel võimalik olla nõrk ega kellelegi toetuda. See süveneb, kui ema vahel mainib, et «ainult sina tood mulle rõõmu» ja «sa oled juba suur laps, sa saad ise hakkama». Väikseke usub, et vanemal on alati õigus. Vastutusala laiendamine endast väljapoole saab harjumuspäraseks käitumismustriks ka täiskasvanuks saades. Nüüd annavad töökaaslased ja lähedased talle rohkem kohustusi kui teistele, sest on ju teada, et ta ei vea alt ja saab alati hakkama.

Tubli töömesilane ei saanud lapsena olla laps

Lapsel peab olema õigus olla segaduses, nõrk, ebaküps ja toetuda vanematele. Taolise kogemuse puudumine tekitab maailmapildi, milles teisi ei saa usaldada, sest nad võivad mingil hetkel nõrkeda, alt vedada või ümber mõelda. See kinnistab harjumust olla alati löögivalmis, sest alateadvuse arvates sõltub sellest ellujäämine. Taolise lapsepõlvega täiskasvanu on tubli töömesilane, kes võtab enda kanda üle jõu käivaid ülesandeid, mille lahendamiseks tal tegelik teadmine ja kogemus puuduvad. Ja kui miski natukegi untsu läheb, on ta ise enda kõige karmim kriitik. Pinge kasvades arenevad välja ärevushood, unehäired, peavalud, vihapursked. Väljapääsmatuse tunne kasvab arvamusest, et peaks veel tugevam olema ja veel rohkem püüdma. Aga lõputult nii edasi minna ei saa, kusagil peab ju piir ette tulema! Vajadusest piiride järele annabki märku pinge ja ärevus.

Piiride seadmine toob ellu ruumi juurde

Muud moodi, kui piire seades, ei teki su ellu ruumi meelerahu ja tasakaalu jaoks. Piiride seadmine tähendab oskust jälgida, kas ütled automaatselt «jah» alati, kui keegi küsib nõu või abi. Liigsuure abivalmidusega oled võib-olla enda ümber kogunud terve armee sinust sõltuvaid inimesi. Tea, et sul on alati õigus öelda «ei», kui sa parasjagu ei saa, ei soovi või ei oska aidata.

Enese piire analüüsides on abi järgnevatest küsimustest. 

• Kuivõrd selgelt ja otsekoheselt sa oskad end väljendada, kui jutt käib sinu soovidest ja tunnetest? Kas paned enda vajaduste rahuldamise alati nimekirja lõppu või oskad näha selles prioriteeti? 
• Kas teised inimesed tõmbavad sind mängleva kergusega oma plaanidesse kaasa, nii et sinu enda eesmärgid jäävad täitmata? 
• Kas julged minna teistega vastuollu või püüad alati kõigile meele järele olla? 
• Kas sa kulutad kogu oma vaba aja teiste inimeste asju ajades, vabandades ajanappusega välja enese poolelijäetud või mitte kunagi alustatud treeningud, õpingud ja hobid?

Eluterve enesekesksus on täiskasvanu tunnus

«Ei» ütlemise oskust peetakse tähtsaks vanades idakultuurides ja seda tunnistab ka tänapäeva psühholoogia. Läheb vaja elutervet enesekesksust, et ennast leida ja endale oma reaalsust teadvustada. Tasakaalus piiride loomisega algab paljude jaoks elu, mis teeb neid tegelikult täiskasvanuks. Selle tee alguses olles võime kogeda süüdistusi egoismis. Järjekindlus ja energia suunamine võetud eesmärgile aitavad luua toimivad piirid ning hoolitseda oma vajaduste ja soovide täitmise eest. Siin ei piisa enam teooriast, vaja on rakendada uusi tegutsemisviise: reaalselt asju välja öelda, endale kindlaks jääda, teiste hukkamõistuga riskida. See ei pruugi olla kerge, aga tulemuseks on tasakaalus ja rahulolev sina.