Pihtimus: mida jõusaali administraator sinust tegelikult arvab

Foto: Benis Arapovic/ Panther Media/ Scanpix

Anonüümne spordiklubi administraator kirjutab Daily Mailis, et on iga aasta alguses näinud klientide seas neid, kes ei ole oma uusaastalubadusi päris selgelt läbi mõelnud ja võiksid rohkem treeneritelt nõu küsida. 

Jaanuar on meil aasta kõige kiirem aeg. Spordiklubi on pungil inimestest, kes on veendunud, et kaaluvad märtsiks 20 kilo vähem. 

No nende rahakottidega võib see tõesti juhtuda, aga kui ma näengi neid jaanuaris 20 korda, siis edaspidi näen neid tõenäoliselt veel ainult kaks korda aasta jooksul. 

Eriti jubedad on lodevad mehed, kes tulevad jõusaali ja punnitavad selliste raskustega, mille lähedalegi nad ei tohiks veel minna. Ja kuna see on nende jaoks nii piinarikas ning kaalust alla nad ei võta, siis nad pettuvad. 

Mõned naised tulevad trenni suhtlema, kannavad oma Sweaty Betty retuuse ja peapaelu nagu Jane Fonda kaheksakümnendatel, proovivad mõnda masinat ja annavad alla, sest see on «liiga raske». 

Ma soovitan alati alustuseks võtta mõni tund personaaltreeneriga. Arvatavasti inimesed kardavad, et ma tahan neilt raha välja petta, kuid tegelikult on treenerit vaja, et saaks õigesti hinnata, milleks klient võimeline on. Meil ei ole sellest mingit kasu, kui keskealised tolad end ülepingutusest vigastavad.

Möödunud aastal samal ajal tuli jõusaali üks 50-aastane mees. Ta oli üpriski ülekaaluline ja ilmselgelt halvas vormis. Läinud jooksulindile kukkus ta ühtäkki kokku ja hakkas karjuma. Me kõik arvasime, et ta saab infarkti ja kutsusime kiirabi. Tuli välja, et ta tõmbas oma põlvekõõluse ära, sest ei teinud enne jooksma hakkamist ühtegi venitusharjutust. 

Mul on nii kahju, et inimesed ei tee lihtsalt seda, milleks nad võimelised on ja ei naudi treeningut. Selle asemel on pooled kliendid otsustanud, et treenivad maratoniks. 

Ma ei ütle, et «maratonihooaeg hakkab aprillis ja sa tõusid just pühadelauast, oled sa kindel?» Ainult noogutan. Nad ei jookse kunagi maratoni.