Miina Härma sõbratar ja eesti laulukultuuri ema Aino Tamm langes röövmõrva ohvriks

Aino Tamm Foto: WikiCommons

Aino Tamme peetakse eesti laulukultuuri emaks. Tema tõi omal ajal laia publiku ette tõe, et ka laulmine on kunst. Mulgi talutarest sai ta kaasa talupoegliku visaduse, töökuse ja muusikaarmastuse ning sirgus selle najal rahvusvahelise haardega lauljaks.

Karjakoplist seltsimaja lavale

23. detsembril 1864. aastal sündisid Tarvastu kihelkonnas Kuressaare mõisas Kitsi talus Mari ja Tõnis Tamme peres kaksikud tütred, kes said nimeks Anu ja Epp. Epp suri järgmise aasta aprillis. Anust aga sai Aino.

Esimesed noorusaja lauluharjutused tegi tüdruk karjakoplis. Talvistel õhtutel sai aga vokivurina saatel kuulda isa viiulimängu ja ema laulmas rahvaviise. Isa Tõnis oli üldse väga musikaalne. Peale selle, et ta Tarvastu meeskooris tenorit laulis, komponeeris ta ise ka lauluviise ja tegi neile sõnad.

Kihelkonnakooli päevil sai Ainost koolikoori eeslaulja. Esimese kontserdielamuse sai väike tüdruk 1871. aastal, kui Viljandi Põllumeeste Seltsimaja avamisel laulis Carl Robert Jakobsoni õde Ida Thomson. Väike Aino hüüdnud nuttes isale: «Nii laulda tahan ma!»

Kui Lilli Suburg kolis oma era-tütarlastekooliga Viljandisse, siis saatsid vanemad Aino koos õe Mariga aastal 1886 sinna õppima. Pärast kooli tulid vanima peretütre põllu- ja kodutööde rasked kohustused. Eriti osav oli Aino käsitöös.

Ei väärinud suurtalu perepoega

Kui Aino oli üheksateistkümnene, vallutas ta meeled noorusarmastus. Väljavalituks oli jõuka talu perepoeg Jaak Käger. Sidet peeti vargsi, kirja teel. Aino kirjad olid täis siirast kiindumust ja õnnetunnet. Kahjuks lõpetas ilusa suhte noormehe isa, kes pidas noorte seisusevahet liialt suureks. Pehme loomuga ja luuletajahingega Jaak püüdis algul vastu hakata, kuid vandus lõpuks alla. Nagu edaspidine elu näitas, jäi Aino oma esimesele armastusele elu lõpuni truuks, kuigi too abiellus rikka peretütrega ning neiul endal oli ka rohkelt kosilasi. Teiste hulgas palus tulevase lauljanna kätt Tarvastu koorijuht Hans Kasik, kuid neiu ei vastanud tema tunnetele.

Aino oli kaunis naine ja tal oli silmatorkavalt pikk juuksepats, mis ulatas peaaegu põlvini. Lahtiselt katsid juuksed tema õlgu ja selga lõõskava kullana.

Armastuse kokkuvarisemist trotsides asus neiu otsustavalt tegutsema. Lahkuminek õhutas Ainot armsamale näitama, millisest harukordsest naisest ta loobus.

Muusikutee algus

Ainol jätkus julgust kirjutada Karl August Hermannile kiri, et küsida nõu, mida oma laulukiindumisega teha. Hermanni vastus oli osavõtlik, ta soovitas kohe muusikat õppima hakata. Seda Aino tegigi, kuid tundis, et vajalikul tasemel õpetust ta kodumaalt ei saa.

Kinnistus soov minna õppima Peterburgi. Õpinguteks vajaliku sponsori leidis ta Viljandi kaupmehe Rosenbergi näol, kellel oli aga nõudmine, et ta enne Tartu Ülikooli muusikadirektori Hans Harthani käest soovituskirja tooks. Aino koos isaga jõudis Tartusse ajal, mil suurvürst Vladimir Baltimaid külastas. Aino sattus K. A. Hermanni koori koosseisus pidulikule rongkäigule Emajõe kaldale, kus kõrge külaline laevalt maha tuli. Kooride rongkäigus viis saatus ta kokku Miina Härmaga (toona veel Miina Hermann), kes juba õppis Peterburi konservatooriumis. Neidude vahel sigines kiiresti sõprus. Aino sai soovituse Harthanilt ja seejärel 250 rubla Rosenbergilt. Teekond pealinna võis alata.

Õpingud Peterburis

Miina Hermanni eestkostel sai Aino koha keisri tütre Ksenia Aleksandrovna asutatud pansionis. Seal elasid mitmed hilisemas eesti kultuuriloos tuntud naised nagu Miina Härma, Anna Haava, Elisabeth Aspe jt.

Lauluõpinguid alustas Aino Agnes Veljaminova juures, kelle õpilaseks oli ka Hollandi peakonsuli abikaasa, proua van der Pals. Edaspidi oli see pere Ainole mitmel korral suureks toeks.

Kuna vanematelt polnud majanduslikku abi loota, teenis Aino elatusraha saksa keele tundide ja käsitööga. Nõudmine tema käsitööde järele oli vahel päris suur. Ta kutsus Peterburi ka oma õed Mari ja Liisu. Kahjuks ei pidanud õe Liisu tervis vastu ja ta suri peatselt. Mari töötas edukalt kodukooliõpetajana, abiellus hiljem Jaan Raamotiga ning temast sai väljapaistev ühiskonnategelane.

1889. aastal sai Aino Tamm stipendiaadina I. Borovka eramuusikakooli tunnustatud pedagoogi proua E. Grening-Wilde klassi. Seal selgus, et ta oli Veljaminova juures oma häält kahjustanud ja pidi paljusid asju ümber õppima. Õpingud olid kurnavad, eriti ajapuuduse tõttu. Viimased aastad Peterburis elas Aino koos vend Jaaniga, kes oli tulnud konservatooriumi metsasarve õppima. Jaanist sai hiljem tunnustatud muusikategelane.

1891. aastal toimus Kroonlinna Nikolai kirikus Aino Tamme lauljadebüüt. Kaasa tegi orelil saatjana Miina Härma. Sama aasta suvel võttis laulja ette kontsertturnee Eestimaa kirikutes: Põltsamaa, Paide, Paistu, Vändra, Laiuse jne.

Täitus ka üks Aino Tamme salasoov – Miina sai Aino karjapõlve alletustest valmis ammuoodatud soololaulu «Lauliku lapsepõli». Laulust kujunes kontsertide üks menunumbreid.

Kool sai Peterburis lõpetatud 1893. aastal. Järgnesid vastutusrikkad esinemised kodumaal, sest kõik tahtsid teada, mida see «kunstlaulmine» õieti tähendab. Kavad olid mitmekesised, alates ooperiaariatest eesti ja soome heliloojate lauludeni välja. Järjest suurenes eesti rahvalaulude osakaal. Helgest kodutalust jutustas onu Andres Renniti «Mu meelen kuldne kodukotus», kus Ainu nime all esinev «küla lats» oligi Aino. Kontsertkavva võttis ta ka isa kirjutatud laulud «Tütre tänu» ja «Elavatele». Oma kavasid valmistas ta sel ajal ette koos Miina Härma ja Konstantin Türnpuga.

Arutades kodustega kirja teel tulevikuväljavaateid, jõuti ühisele arvamusele, et suurem kontserttegevus kodumaal on võimalik vaid siis, kui on saadud piisavalt tunnustust välismaal.

Berliin, Milano, Pariis, London

1897. aastal võttis Aino Tamm sihikule tähtsamad Euroopa vokaalmuusika keskused. Ta külastas paljusid kontserte ja ooperietendusi, võttis eratunde, käis kursustel, tutvus laulustiilidega, imes ahnelt endasse kultuurikeskuste õhustikku. Reisiks sai ta tugevat rahalist abi von Pals’ide perekonnalt.

Värvikamad esinemised toimusid Pariisis. Üks neist oli 1900. aasta suvel maailmanäituse puhul korraldatud kontserdil. Seda esinemist saatis suur edu – lauljale omistati Alliance Francaise’i suur hõbeauraha. Sama aasta 13. oktoobril oli Trocadero saalis suurejooneline etnograafiline kontsert. Veidi aega enne kontserdi ettevalmistust saabus lauljannale kodutalust kurb sõnum ema surmast. Selles tundetulvas oli raske esineda, kuid professionaalsus aitas.

1901. aasta märtsis sai Pariisis teoks iseseisev kontsert – «Põhjamaa luule ja muusikaõhtu».

Visalt otsis naine endale esinemisvõimalusi ka Londonis. Sealt kirjutas ta kodustele: «Tööd on kontserdiga nõnda, et ei jõua enam, selles va põrgu suures linnas, võitle inimeste külmuse ja kurjuse vastu ja oma au ja asja eest kas võtt!» Aino Tamm sõitis tagasi Pariisi ja 1902. aastal esines ta ka Moskvas.

Eesti rahvalauludesse kiindumine

1902. aasta detsembrist oli Aino Tamm taas sünnimaal. Kodumaa ajalehtede kõmulised teated esinemistest Euroopa suurlinnades olid kütnud huvi tema vastu nii üles, et nüüd kogunes kontsertidele alati palju rahvast – kohale sõideti kümnete verstade kauguselt. Tallinna esinemise kohta kirjutas Postimees: «Kõige suuremaks tõusis aga kiidutorm eeskava lõpul Eesti rahvalaulude juures, mis luu Eesti luust ja liha Eesti lihast on. Kallis Mari – Üles, üles hellad velled – Lauliku lapsepõlv ja Pulma laul sütitasivad kuulajaid nii, et lauljanna lõpul suure vaimustusemaru tungival nõudel neid kõiki kordama pidi.» Oma maa laulud puhusid lõkkele rahvustunde.

1910. aasta paiku tekkis Aino Tammel mõte anda välja eesti rahvalaulude kogu. Kogumiku eeltöö nõudis tohutut energiat ja suuri kulutusi. Laulud ilmusid 1923. aastal. Väljaande haare oli võimas: kahes albumis oli 30 laulu ja need ilmusid eesti-soome-ungari ja eesti-saksa-rootsi keele tõlkega. Iga laul ilmus ka üksikuna. Kolmas kogu sisaldas samu laule itaalia-, inglis- ja prantsuskeelsete tõlgetega. Rahvalaulude väljaande üldpealkirjaks sai «Aino Tamme Eesti rahvalaulude kava».

Esimene palgaline töökoht Tallinna konservatooriumis

Kui 1919. aastal avati Tallinna Kõrgem Muusikakool, ei meenunud riigiametnikele sugugi, et Eestil on olemas oma haritud muusikapedagoog, kes läbi suurte raskuste endale elatist püüab teenida. Alles 1923. aastal, kui konservatooriumi direktoriks sai Aino Tamme vend Jaan Tamm, kutsuti ka tema sinna lauluõppejõuks. Paradoksaalselt alles 60. eluaastal leidis eesti populaarseim laulja väärilise ja kindla sissetulekuga ametikoha.

Pedagoogina oli Aino Tamm väga nõudlik. Tema tuntuimad õpilased olid lauljad Tooni Kroon ja Jenny Siimon. Sageli korraldas Aino Tamm oma õpilastega kontserte ja esines nendel ka ise. Kahjuks ei olnud armastatud tööd kuigi kauaks. 1935. aastal Päevalehe intervjuus ütles ta: «Olen üle 70 aasta vana ning pean ruumi tegema noorematele. Seadus ei luba enam tegutseda, ehkki süda on veel noor ning enesetunne aastatele vaatamata kõigiti hea.» Ta jätkas elu lõpuni eratundide andmist oma Tina tänav 20 asunud korteris.

75. juubelisünnipäeva puhul nimetati ta Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Pidulikul kontserdil Estonia kontserdisaalis esines oma õpilaste kõrval ka juubilar. See jäigi eesti esimese kutselise kontsertlaulja luigelauluks.

Brutaalne röövmõrv

1941.aastal juhtus Aino olema õe Mari Raamoti juures Tartus Tähe tänava korteris, kui algas sakslaste ja venelaste vahel lahing linna pärast. See oli väga raske aeg. Linn oli pommitamise ja tulevahetuse tõttu leekides ja varemetes. Öösel peitsid nad end keldrites, päevaks julgesid välja tulla. Ühel sellisel päeval tabas nende maja pomm. Õnneks jäid nad ise ellu. Õde Mari aitas ta autole, mis viis Elvasse. Seal peitis Aino end kuni rinne edasi liikus ja naine sai Tallinnasse oma koju pöörduda.

1944. aastal, kui oli juba selge, et venelased tulevad tagasi, ajas Aino pastor Pöhli kaudu, kes oli tema endisi õpilasi, pabereid, et sõita Rootsi. Kord lubati talle kohta ühel, siis teisel Stockholmi väljuval laeval, kuid ikka jäeti viimasel minutil maha. Lõpuks ei tulnudki temale seda võimalust.

Aino Tamm elas Tina tänava maja viiendal korrusel. Teisel korrusel elas balletitantsija Juta Arg. Nende korterite aknad olid sisehoovis vastakuti. Igal hommikul harjutasid nad koos: Aino tegi lauluharjutusi, Arg võimles. Kui lauljanna 1945. aasta 7. detsembri hommikul aknale ei ilmunud, jooksis baleriin vaatama, ega ole midagi juhtunud ja leidis vanadaami põrandalt: rinnakorv katki astutud, porine jalajälg rinnal.

Arg helistas miilitsasse, kust öeldi, et kurjategijad on juba käes. Miilits oli raudteejaama poole kihutanud veoauto mõrvaritega juhuslikult peatanud. Meeskooris laulnud militsionäär tundis autos oleva raadio ära: selle oli Aino Tammele kinkinud tema koor.

Vargad said väikese saagi, Aino Tamm oli ebapraktiline inimene ja mingit varandust tal polnud. Lauljal oli korteris palju auhindu sinimustvalgete lintide ja märkidega. See andis võimaluse mõrv poliitiliseks tembeldada, kuigi tegemist oli lihtlabaste sissesõitnud marodööridega, kes lootsid nimeka lauljanna korterist väärtasju leida. Tapja sai lühikese karistuse, vaid kuus aastat, aga tegelikult pääses juba aasta pärast amnestiaga välja. Kaasosaline, vastaskorteris elanud noor naine, kes Aino Tamme juures laulutunde võttis, pääses hoopis karistuseta.

Aino Tamme põrm sängitati 13. detsembril 1945. aastal Tallinna Metsakalmistule.

Artikli kirjutamisel on refereeritud materjale Alo Põldmäe artiklist «Kultuur ja Elu» 4/2014 ; Linda Sauli raamatust «Aino Tamm» 1978 ja Johanna Ranne, Mari Raamoti ning Lembit Aaderi mälestusi.