Akraasia ehk miks me oma paljusid kavatsusi kunagi täide ei vii?

Foto: SCANPIX

Inimkond on juba sajandeid oma suurimad südamesoove aina kaugemasse tuleviku lükanud. Igapäevane rutiin ja kohustused söövad ära meie jõu ja jaksu oma sisemisi eesmärke järgida ja seetõttu puksimegi neid aina edasi – lootes, et ühel päeval võtame end kokku ja teeme oma unistused teoks. Kuna see probleem on jälitanud inimsugu juba ammust aega, nimetasid Socrates ja Aristoteles selle akraasiaks.

Akraasia tähendab tahtenõrkust ja püüdu vältida tegevusi, mida sa antud hetkel tegema peaksid. See väljend on justkui samatähenduslik sõnaga prokrastinatsioon ning viitab vähesele enesekontrollile, kirjutab Kaido Pajumaa Motivaatoris. 

Millest see aga tuleneb, et me ei suuda endale antud lubadusi koheselt täita? Nimelt on väga suur vahe kohese rahulolu versus tulevikus saadava rahulolu vahel. Ütleme näiteks, et mu eesmärgiks on kirjutada raamat või õppida ära uus keel. See tähendab, et mu fookus on suunatud tulevikule, sest ma ei naudi mitte igapäevast kirjutamist ja keeleõpet, vaid mõtlen juba sellele, kuidas mu äsja toimetatud raamat öökappi ilustaks. Aju tunneb sellise kujutluspildi ära kui «tuleviku rahulolu» ning ei tunne vajadust koheselt tegutseda. Seetõttu võid sa hilisõhtul olla ülimalt motiveeritud, kuid järgmisel hommikul ärgata taas vanade mõttemustrite küüsis. Kahjuks on see tõsiasi, et valides «tuleviku rahulolu» ja «kohese rahulolu» saavutamise vahel, ei suuda enamik inimesi kannatlikult oodata ning valibki tegevuse, millest momentaalset naudingut saab.

Mida pead sa aga mõistma selleks, et end «tahtenõrgast» hoopis distsiplineerituks muuta?

Kui Victor Hugo oli «Jumalaema kirik Pariisis» raamatu tähtajaga jännis, pani ta iga kui viimase riidehilbu luku taha ja ümbritses end vaid ühe rätikuga – teades, et see pärsib tema soovi välja minna ja inimestega suhelda. Seetõttu lõpetas ta raamatu kirjutamise lausa 2 nädalat enne tähtaega. Sellised vahendid, kus sa kas vähendad segavaid faktoreid oma elus või eemaldad sootuks kõiksugu «kohest rahulolu» pakkuvad olukorrad, aitab märkimisväärselt kiirendada ka eesmärgi saavutamist. Kui su eesmärki segab näiteks üks pidevalt piiksuv ja helisev nutitelefon, saad sa vägagi lihtsalt kõik sotsiaalmeedia aplikatsioonid ära kustutada. Kui su keskendumist häirib aga konstantne näksimine, lase mõned lähedasel sõbral või pereliikmel kõik maitsvad toiduained ära peita. Võimalusi on palju ning paraku tuleb võtta kasutusele vahendid, mis sind tõesti aitavad – mitte lootma jääda piisava tahtejõu omamisele. Sest siiani pole see ju töötanud?

Tegelikult on sisemine vastuolu ja süütunne, mis tulenevad asjade edasi lükkamisest palju valusamad kui koheselt vajaliku tegevusega alustamine. Tihtilugu ei ole ka see nn «tegevus» niivõrd raske, vaid tegevusega peale hakkamine. Kui ots on juba lahti, läheb edasi tavaliselt libedamalt. Millegipärast on inimmõistuste jaoks just see esimene samm niivõrd tüütu ja väsitav, kuid siiski ei võta see kelleltki nii palju energiat, kui pidevast edasilükkamisest tulenev ärevus ja vaev. Kõige parem lahendus siin on panna endale kindel tähtaeg – kuupäev ja kellaaeg. Näiteks selgus Midwesternis tehtud uurimustööst, et 3272 töötajast läksid lõpuks enamasti need vajalikku vaktsiini tegema, kes olid selle varasemalt kindla päeva peale planeerinud. Need aga, kes «ebameeldiva» tegevuse lihtsalt oma tulevikku kujutasid ning midagi üles ei märkinud, ei jõudnudki lõpuks süstima.

Olenemata, kas sa lükkad edasi juba ammu meelel tiksuvat unistust või igapäevaseid kohustusi – on vajalik leida vahendid, mille abil end koheselt tegutsema panna. Kannatlik meel, eesmärgi kindel ja suunatud püstitus ning usk, et praegused tegevused kannavad tulevikus rohket vilja, aitavad igaühel oma kavatsused sihile viia.