Aluspükse propageerinud Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener – patune ja pühak

Juliane von Krüdener poja Pauliga aastal 1786, autor Angelika Kauffmann Foto: WikiCommons

Juliane von Krüdeneri võib pidada oma ajastu üheks kõmulisemaks naiseks. Ta tundis isiklikult paljusid tolle aja kuulsusi ja ka kroonitud päid nagu Napoleon ja Aleksander I. Ta oli baltisakslannast aadlidaam ja Vene saadiku proua. Eesti kultuurilugu tunneb teda eelkõige kui Viitina usujutlustajast ja müstikust mõisaprouat. Peale selle oli ta skandaalse Ulrika von Lipharti onutütar.

Neiupõlv

Beate Barbara Juliane von Vietinghoff-Scheel sündis Riias 22. novembril 1764 rikka töösturi ja ohvitseri Otto Hermann von Vietinghoffi ja Anna Ulrika von Münnichi tütrena. Tal oli kaks õde ja kolm venda. Üks vendadest suri varases eas ja vanim õdedest oli kurttumm. Mingit süstemaatilist haridust Juliane ei saanud. Nagu kõigil aadlilastel, olid ka temal koduõpetajad. Neiu omandas varakult prantsuse keele, head kombed ja tantsuoskuse. Tema silmaringi avardasid vanemate seltsis välismaareisidel ja tervisevetel viibimised. Käidi Pariisis, Hollandis, Inglismaal.

Suved veetis Juliane mõnes isale kuuluvas Liivimaa mõisas, sagedamini Marienburgis (Aluksne) või siis Koszis, mis hiljem hakkas nende suguvõsa järgi kandma Viitina nime.

Parunessil oli lapseeast peale tundlik hing ja õrn nahk. Liivimaa kliimat, eriti lumiseid talvesid, ta ei talunud. Teda ei peetud just klassikaliseks iluduseks, kuid mainiti tema suuri siniseid silmi, kauneid lokkis tuhkblonde juukseid ja väljendusrikkaid käsi. Hiljem tekkis tema tugeva isiksuse ümber justkui mingi eriline aura, mis kindlustas talle seltskonnas suure edu. Tema suhted kujunesid tihti lühiajalisteks ja ta ammendas oma tutvused kiiresti. Temas oli mingit püsitust ja soovi kogu aeg kuhugi teel olla.

Oma saksa päritolust hoolimata eelistas Juliane kõike prantslaslikku, alates keelest ja lõpetades kommetega.

Tõeline Euroopa suurilmadaam

Seitsmeteistkümneselt pandi Juliane mehele endast kuusteist aastat vanemale ja juba kaks korda abielus olnud, aga lahutatud Vene riigi teenistuses olevale diplomaadile, vabahärra Alexis Burkhard von Krüdenerile (sellest suurest suguvõsast pärit Carl ja Otto von Krüdeneridele kuulus 18.-19. sajandi vahetusel Karlova mõis Tartus). Laulatus leidis aset 1782. aasta suvel.

Abielupaar asus elama Miitavisse (Jelgava). 1784. aasta jaanuaris sündis poeg Paul, kelle ristiisa oli hilisem Vene keiser Paul I. Samal aastal nimetati parun Vene saadikuks Veneetsia vabariiki. Noorproua nautis elu selles linnas. Talle sai omaseks pillav ja muretu elustiil ning kalduvus kergemeelsusele. Kuid sellest perioodist pärineb ka tema eluloo osa, mille ta hiljem kuulsusrikkaks romaaniks vormistas.

Nimelt oli saadik Krüdeneri juures erasekretärina ametis Aleksander von Stakijev, kes armus kirglikult oma ülemuse nooresse abikaasasse. Kui parun Krüdener poolteise aasta pärast Kopenhaagenisse üle viidi, järgnes Stakijev abielupaarile ka sinna. Olles aadlik ja aumees, ei suutnud ta petta oma ülemust, kuid samas ei suutnud tema hing taluda kavaleride parvlemist saatkonna vastuvõttudel noore parunessi ümber. Nii ta otsustaski teenistusest lahkuda, tunnistades enne seda üles oma sündsusetud tunded. Parunessil polnud enne seda vähimatki aimu olnud noormehe hinges mässelnud tunnetest tema vastu.

Juliane oli hoopis parajasti jälle rase ja sünnitas tütre Julietta. Tervis oli noorel parunessil üsna kehv ja 1789. aastal soovitasid arstid depressiooni raviks talle soojemat kliimat ning Juliane reisis koos oma laste ning kasutütre Sophiaga Prantsusmaale. Ühtlasi kujunes sellest ärasõidust seitse aastat kestnud abielu lõpp, ehkki paruness oli elanud von Krüdeneriga küllaltki kooskõlas ja olnud esimestel aastatel temasse isegi kiindunud. Ta kohtus oma abikaasaga edaspidi pikemalt või lühemalt, kuid püsivat kooselu sellest enam ei kujunenud. Tütar Julietta jäi kogu eluks ema juurde, samal ajal kui poeg Paul kasvas rohkem isa juures.

Revolutsiooni puhkedes siirdus paruness Lõuna-Prantsusmaale, elades seal mitmel pool ikka muretut ja lõbusat elu, lõbustades aadlikke oma kuulsa sallitantsuga. Montpellier’s tekkis tal armuvahekord noore krahv Frégeville’iga. Paruness üritas komplitseeritud olukorrast pääseda asukohavahetusega, kuid krahv järgnes talle kõikjale. Juliane jõudis isegi järeldusele, et ta peaks ennast parun von Krüdenerist lahutama, kuid mees polnud oma karjääri pärast sellega nõus ja ka Juliane ise leidis varsti, et abielu formaalset fassaadi säilitada on tallegi kasulikum.

Pärast kaheaastast perioodi Riias vanemate juures elas paruness lühiajaliselt Viitinas. Seejärel tõmbas teda süda tagasi Euroopasse. Seekord Šveitsi. Genfis ja Lausanne’is jätkas ta hea elu nautimist. Mitmete uute armuseikluste tulemus oli 1798. aastal sündinud teine poeg, kes anti võõra nime all kasvatada ja oma vanemaid üldse tundma ei saanud.

1799. saabus paruness taas Pariisi, jätkuvalt armastusejanuline, eksklusiivselt riietatud, vaimukas, sentimentaalne, kade – seega kõigiti hiilgav maailmadaam. Lisandus kirglik vahekord ooperilaulja Garat’ga.

Edukalt turundatud kuulus esikromaan

1802. aastal suri Berliinis Juliane abikaasa Burkhard. See sai tõukeks, miks paruness samal aastal alustas Genfis Madame de Staël’i juures oma romantilis-sentimentaalse romaani «Valérie » kirjutamist. Ta jätkas seda Pariisis ja lõpetas järgmisel aastal Lyonis. See on kiriromaan nagu Goethe «Noore Wertheri kannatused» või de Laclos’ «Ohtlikud suhted» ja kirjeldab kellegi Gustave´i tundeid ja armastusepiinu oma tööandja abikaasa vastu ning on ilmselgelt tõukunud Stakijevi kunagisest ülestunnistusest.

Romaanil, mis ilmus jaanuaris 1804, oli Prantsusmaal suur edu. Ja selles ei olnud mitte väike osa parunessi korraldatud enesereklaamil. Kuna ta tundis nii palju kuulsusi, siis sai ta kiitvaid arvustusi raamatu kohta nii Chateaubriand´i kui St. Pierre´i poolt. Autor ise astus sisse mõnda peenesse moeärisse ja küsis salle või kindaid à la Valérie ja oli väga üllatunud kui poel neid pakkuda polnud. Loomulikult äripidajad selle vea parandasid ja varsti võis saada Valérie -laadis kübaraid, salle, kindaid, rätikuid. Stseenid sellest romaanist ilmusid portselantassidele. Ja kõik teadsid nüüd, kuidas tantsida kuulsat sallide tantsu. Juliane oli reklaaminduse vallas oma ajast kaugel ees. Juba järgmisel aastal tõlgiti see teos nii saksa kui vene keelde.

Juliane von Krüdener pühakuna Foto: Tartu Ülikooli arhiiv

Suurilmadaamist vagatsejaks ja müstikuks

1804. aasta jaanuari lõpus, kui tema teose kuulsus oli haripunktis, sõitis paruness Riiga. Ja seal viibides toimus ta elus järsk muutus, millest keegi ei tol ajal ega hiljemgi aru pole saanud. See oli üks sügishommik, kui ta vaatas oma haiget ema põetades aknast välja ja nägi neile küllatulevat perekonnatuttavat. Ent järgmisel hetkel tabas meest sealsamas tänaval äkiline rabandus.

Järgmised kolm aastat möödusid Julianel Riias ja Königsbergis. Ta pöördus ära kõigest eelnevast ja kahetses oma varasemat elulaadi. See muutumine hõlmas ka tema poolt kirjutatavat. Ta kirjutas edaspidi palju, kuid ainult usuteemadel. Ühe või teise usu konfessionaalne värving polnud talle oluline, vaid tähtis oli jumalale «individuaalselt läheneda». Ta pooldas mingit ühtset kristlust. Talle imponeeris hernhuutlaste õpetuslugu. Saksamaal Karlsruhes oli ta tutvunud vaimude väljaajaja Heinrich Jung-Stillingiga, kelle müstika avaldas talle samuti suurt mõju. Ja kunagi ohjeldamatult pidutsenud suurilmadaamist sai järsku hernhuutlik vagatseja. Koos sellega avastas ta endas ettekuulutajavõimed. Temas arenes veendumus, et tal on messianistlik roll. Temast sai headuse ja andeksanni jutlustaja. Ta kuulutas tuhandeaastase rahuaja saabumist õigetele usklikele pärast Antikristuse langust (kelleks tema meelest oli Napoleon). 1811. aastal taevasse ilmunud komeet oli parunessi meelest üks kindel märk selle peatsest saabumisest.

Püha Liidu ristiema

Juhuslikul kombel oli parunessi usuline ärkamine seotud Vene keisri Aleksander I samasuguse sisemise teisenemisega, usulise ärkamise ja patukahetsusega. Nende kahe patuse esimene kohtumine leidis aset 4. juunil 1815 Saksamaal Heilbronnis Napoleoni sõdade lõppfaasis. Paruness oli siis aktiivselt osalev Henri Louis Empaytaz’ usulises liikumises, mis kutsus tagasi pöörduma puhta usu poole. Sõjavastasena võttis paruness aktiivselt osa Püha Liidu tekstide koostamisest ja pärimuse järgi oli tema isegi selle liidu ristiema. Umbes kolm kuud pärast Viini kongressi lõppakti tõotasid õigeusklik Venemaa monarh, katoliiklik Austria monarh ning protestantlik Preisimaa monarh käituda põhimõtte «õiglus, armastus ja rahu» järgi nii sise- kui välisküsimustes. Keiser hindas parunessi väga kõrgelt. Selle ekstaatilise vastastikkuse suhtluse üksikasjad polegi päris selged. Nad kohtusid salaja hiljemgi: 1819 Petseri kloostris ja 1821 Peterburis.

Oma sektantliku, ametlikust usust erineva käsitluse tõttu, oli Juliane von Krüdener kõikjal Lääne-Euroopas nüüd tagakiusatav. Probleeme tekkis ka Venemaal. Ka oma kõige pikemal Viitina perioodil 1818-1820 jälgisid kohalikud pastorid teda tähelepanelikult.

Pärimuse järgi lasknud paruness Viitina maadele püstitada suure puust risti, kuid kohalike usutegelaste silmis polnud see mitte sünnis. Ise käinud ta palvetamas ja jutlusi pidamas järvetagusel Meegomäel, mis oli ka enam kui kahtlane. Sest metsas ja mäel palvetasid pastorite meelest ikka paganad, mitte õiged ristiinimesed. Ekstaatilisi palvetunde ümbruskonna talupoegadele korraldas ta ka otse mõisas, suheldes nendega tõlgi vahendusel.

Ka arendanud ta oma mõisa piirides ulatuslikku heategevust, millele ametlikud võimud taas viltu vaatasid. Baltisaksa mõisnikel polnud selliseid asju tavaks. Rahva mälestusse jäi ta sellega kui leebe ja heasüdamlik mõisaproua, kes jagas talupoegadele putru või suppi ja propageeris naistele aluspükse. Valgustuslikest ideedest kantuna püüdis ta anda talulastele kooliharidust ja kehtestas laupäeval poolepäevase tööaja.

Käinud aastakese Peterburis, tuli Juliane Viitinasse tagasi ning pühendus askeetlikele eksperimentidele, mis õõnestasid ta tervise. Kui ta nooruses polnud talunud meie külmi talvesid, siis nüüd elas ta ühekordsete akendega kütmata mõisahoones ja loomulikult pidi nõder liha alla vanduma vaimsele kindlameelsusele. Paruness haigestus.

Viimane palveränd

1824. aasta aprillis alustas paruness Krüdener koos oma hea sõbranna ja usukaaslase krahvinna Anna Golitsõna ning oma tütre ja Šveitsist pärit saatjate seltsis reisi mööda veeteid läbi Venemaa Krimmi. Plaanis oli elama asuda Golitsõna residentsi Krimmis. Kuid sügis tabas reisiseltskonda Karassubazaris (Belogorsk). Seal paruness 13. detsembril surigi ja on maetud kohaliku armeenia õigeusu kiriku kabelisse.

Krahvinna Golitsõna ja tütar Julietta Berckheim jäid aastateks Krimmi ja üritasid korraldada ümbermatmist, kuid see ei õnnestunudki. 1825. aastal külastas neid seal tsaar Aleksander I. Ilmselt oli see tema mingi sümboolne hüvastijätt oma kunagise mälestusega.

Lõpetada võiks Juliane von Krüdeneri enda sõnadega:

Hea, mida ma olen teinud, jääb kestma; halva, mida ma olen teinud (tihti ma ei märganud jumala häält, mis oli vaid minu ettekujutuse ja uhkuse viga) kustutab jumala arm.

Refereeritud Rein Põdra järelsõnast B.J. von Krüdeneri romaanile «Valérie».