Maarja Kupits: kas lapsi peaks sundima õppima?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Käes on november ja kool on juba jälle mõnda aega kestnud. Õppeaasta alguse uudsus ja põnevus on ammu ununenud ja esimene vaheaegki on ära peetud. Erinevate õppeainete näod, teod ja õpetajad on lastele harjumuspäraseks saanud ja vastupidi. 

Mu isiklik kokkupuude kooliga on ilmselt veel mõneks ajaks pausil, aga mu sõbranna vanem poeg läks sel aastal esimesse klassi. Isiklikult ei ole ma selle poisiga väga lähedalt tuttav, aga mulle on jäänud tema huvialade ja toimetamise põhjal mulje, et tegemist on andeka lapsega, sealjuures mitte sellise siit-sealt natuke üle keskmise andekaga, vaid ehk isegi enamaga.

Nagu ikka, tulevad igasuguste emadevaheliste jutuajamiste teemaks vahel ka lapsed, täpsemalt nende motiveerimine. Tahaks ju ikka, et andekas laps oma võimeid vähemalt natukenegi realiseeriks. Lapsevanemad ilmselt juba teavad seda isegi, aga kellel lapsi pole või kes oma lapsepõlve ei mäleta – lastel on selline huvitav omadus, et nad ei taha alati teha asju, mida peaks või vaja oleks. Täpsemalt – nad ei taha selliseid asju teha vist enamikul juhtudes. Seega lapsevanema austav ülesanne on kasutada oma targema õigust ja nad siiski neid asju tegema panna. Või kas on?

Kuidas mind (mitte) sundida

Lüürilise kõrvalepõikena tasub ehk mainida, et ma kannatan kahjuks sellise sündroomi all, et kui mind millekski sunnitakse, siis muutub mul selle tegemine müstiliselt väga raskeks, et mitte öelda füüsiliselt võimatuks. Ma mäletan selle haiguse ulatuse illustreerivaks näiteks nüüdseks juba rohkem kui 20 aasta tagusest ajast, kuidas ema palus, et ma õhtusöögi kõrvale antud leivaviilu lõpuni sööks.

Iseenesest täiesti mõistlik soov – söö oma näritud leivake lõpuni, seal on maksimaalselt kolm ampsu, mis sa jätad selle vedelema! Ei olnud ju sugugi tegemist mingi tohutu söömasundimisega. Aga mul oli vaja hakata vastu jonnima, sest... jumal teab, miks. Ema muidugi ka enamasti järele ei andnud (kasvatuselement peab siiski säilima) ja nii veetsin ma nii mõnegi õhtu tigedalt köögis istudes, sest köögist lahkumise tingimuseks oli seatud leiva ärasöömine, mis oli täiesti välistatud (ja prügikasti mu käsi seda leiba ka viskama ei tõusnud).

Õhtu edenedes ei jäänud mul enamasti muud üle kui köögis resideeruvale hamstrile maksimaalne pidusöök ette anda, ülejäänu enda kokkusurutud hammaste vahelt sisse pressida ja vääritimõistetud märtri ilmel vaikselt oma tuppa imbuda. Uhkelt, kangekaelselt... ja täiesti naeruväärselt.

Pole vist vaja lisada, et see meenub mulle peaaegu alati, kui laste motiveerimine teemaks tuleb. Mitte siis leiva ärasöömine, vaid minu äärmiselt tobe reaktsioon igasugusele survele. Samuti meenub mulle aga, kui lihtne on andeka lapsena (mis siis, et ma seda praegu ise ütlen, te peate siinkohal ilmselt lihtsalt mu sõnu uskuma, aga võite seda ka mitte teha) sihti silme eest kaotada.

Mütsiga löömise meistriklass

Mis te arvate, kuidas tunneb ennast esimeses klassis laps, kes on juba enne kooli algust suutnud end prillikandmiseni poolpimedaks lugeda, ja keda siis kooli minnes sissejuhatuseks vihikusse ükshaaval kriipse tõmbama pannakse? Kui see enesetunne ilmutab end vaid alguses, on olukord veidi parem, ent kui see jääbki kooliteed saatma, on juba keerulisem. Et motivatsioon pingutada hakkab küllalt kiiresti hajuma, on veel tagasihoidlikult öeldud. Õigem oleks, et motivatsioon kukub nagu kivi. Ja kui mõni täiskasvanu siis sellele piisavalt käbedalt jaole ei saa ja adekvaatselt ei reageeri, võib teil mingil ajahetkel tegemist tulla lapsega, kes ei ole õppinud õppima.

Olenevalt konkreetse lapse võimetest võib see hetk tulla varem, juba ringide või kolmnurkade joonistamise juures (siis on sellega mingis mõttes lihtsam toime tulla), või hiljem, alles siis, kui omandatava materjali hulk kasvab nii suureks, et lihtsalt möödaminnes meeldejäänust enam ei piisa. Tollal ei osanud ma sellele sellist tähendust omistada, aga on vägagi võimalik, et minu vastumeelsus jutustavate ainete suhtes on seotud just sellega, et ma ei osanud neid õppida.

Ajaloo, bioloogia ja geograafia õpikud sulasid minu jaoks üheks värviliste kaantega udukoguks, millele ma lähenesin vanal heal «nii palju, kui ühe korraga meelde jääb»-meetodil. Vihjeks – see ei ole pikemas perspektiivis eriti hea meetod. Aga kui ma sellest aru sain, oli minusuguse padulaisa eluka jaoks tolleks korraks juba hilja.

On mõistagi väga irooniline, et just mina soovitan vanematel ja lastel võimete realiseerimisele tähelepanu pöörata. Olen kindel, et minu kunagiste õpetajate jaoks eriti. Aga kõige hullem on see, et kuidas seda kõike kunagi oma lapsele selgeks teha või kuidas teda selles aidata, ma ikka ei tea. Kahtlustan, et peab alustama vahelejäetud õppetunni omandamisest.