Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mida teha, kui su laps tuleb lõhnadega koju?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Heikki Avent

On laupäeva õhtu, su laps tuleb koju ja üritab hiilides oma tuppa minna. Sa märkad seda ning lapsele lähemale minnes ja temaga rääkima hakates saad aru, et ta on alkoholi joonud. 

See on esimene kord, kui sa oma last sellises seisundis näed. Sind valdab hulk küsimusi ja sada muremõtet: «Miks?», «Kellega koos?», «Kus ja kui palju?», «Miks just tema?», «Mis nüüd küll saab?»

Säilita rahu

Kui näed, et su laps on purjus, siis tee kõigepealt kindlaks, millist abi ta vajab. Kui joove ei ole eluohtlik, siis anna lapsele vett juua ning pane ta magama, et ta saaks turvaliselt kaineks saada.

Alkoholi mõju all ei ole laps adekvaatne ja tema enesetunne võib olla kehv ning riidlemine ei tee olukorda paremaks. Võta aeg maha ja rahune, et saaksid olukorra enda jaoks läbi mõelda. Toimunu teemal vestlemine võiks jääda järgmisse päeva, kui laps on kaineks saanud ja välja puhanud.

Kuula ja proovi mõista

Järgmisel päeval, kui laps on välja maganud, võiksid vestluse algatamisel alustada sellest, et räägid lapsele, kuidas ennast selles olukorras tunned. Selgita oma tundeid («Olin eile sind nähes väga mures», «Ma ju ei teadnud, mis juhtus ja kas sinuga on kõik korras») ja anna lapsele võimalus rääkida oma versioon juhtunust. Säilita rahu ja julgusta last – näiteks ütle «Räägi, ma ei saa pahaseks» –, kuid oluline on siis oma lubadusest ka kinni pidada ja mitte pahandada. Püüa vestluse käigus («Mismoodi see algas?», «Kuidas täpsemalt see juhtus?») jõuda lapse käitumise põhjusteni. Lastes lapsel ise rääkida, võid saada vastuseid küsimustele, mida sa ise ei oleks osanud küsida. Kuula rohkem kui küsi – alati saad järgmisel vestlusel juurde küsida.

Kui suudad jääda rahulikuks, olla mõistev ja toetav, siis on sel positiivne mõju lapse käitumisele, eelkõige seetõttu, et siis julgeb laps ka edaspidi probleemide korral sinuga rääkida, mitte ei hakka neid varjama.

Vahetage informatsiooni

Jagage lapsega vaheldumisi informatsiooni. Lapsega rääkides püüa aru saada, millised on tema teadmised alkoholiga seotud teemadel. Sinu kui vanema ülesanne on olla oma lapse jaoks usaldusväärse info allikas. Vanemana saad selgitada ja põhjendada lapsele, miks selline käitumine lapsele hea ei ole, näiteks rääkida, millised ohud alkoholi tarvitamisega võivad kaasneda («Põhjus, miks ma ei taha, et sa alkoholi jooksid, on, et alkohol kahjustab sinu aju ja ei lase sel välja areneda sellisele tasemele, mis see võiks olla, ning selle kaudu mõjutab sinu tulevikku.»).

Karistamine ei kasvata

Sageli tekib vanematel mõte, et lapse edaspidist probleemset käitumist saab ennetada teda karistades, nii et see meelde jääks. Karistamine aga ei anna loodetud efekti, kuna rikub usaldusliku suhte lapse ja vanema vahel ning tekitab olukorra, et karistuse hirmus laps ei julge enam vanema poole oma muredega pöörduda. Ka näitavad teadusuuringud, et karistamine hoopis suurendab, mitte ei vähenda käitumisprobleeme.

Sõlmi kokkulepped

Karistamise asemel tuleks lapsega sõlmida kokkulepe, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav ja enam ei kordu («Kuidas me saame kokku leppida, et sa enne täiskasvanuks saamist alkoholi ei tarvita?»). Juhul kui laps sellest kokkuleppest kinni ei pea, siis tuleb lapsega rääkida ja uurida, mis on selle põhjus. Kui lapsega vestlemine sel teemal ei õnnestu või probleem ei vähene, siis tasub küsida abi – näiteks pöörduda (kooli)psühholoogi, sotsiaalpedagoogi või mõne muu nõustaja poole. Abi võib leida ka internetist, näiteks tarkvanem.ee e-nõuandlast, samuti lahendus.net ja sinamina.ee.

Tunne lapse tegemiste vastu huvi

Pärast kokkuleppe sõlmimist on oluline hoida lapse tegemistel silm peal ja tunda huvi, kuidas tal kokkulepetest kinnipidamine läheb. Vajadusel saad last toetada, et võimalike takistustega paremini toime tulla, näiteks õpetada talle enesekehtestamisoskusi ja «ei» ütlemist («Mõtleme koos, millised on olukorrad, kus sul on keeruline endale kindlaks jääda, ja arutame ühiselt, kuidas võiks käituda?»). Oluline on säilitada usaldus ja usk, et laps peab piiridest kinni, sest see annab lapsele võimaluse oma tegude eest vastutus võtta ja näidata vanemale, et teda saab usaldada.

Allikas: Tervise Arengu Instituut

Tagasi üles